Michelangelo Taavet (Sander Rebane), Lucas Cranachi Lucretia (Teele Pärn), Hans Holbeini ristilt võetud Kristus (Getter Meresmaa) ja Rhodose skulptorite Laokoon (Martin Tikk) öises muuseumiruumis Foto: Siim Vahur

Kirjutades Kinoteatri „ keerulise saksakeelse pealkirjaga lavastusest, mis räägib kunsti mõjust inimesele” (tsitaat lavastuse koduleheküljelt), võiks laskuda sügavatesse kunstifilosoofilistesse või -psühholoogilistesse mõtisklustesse. Lavastuses endas ja eriti tema loojate selgitustes (vt EPL11.01 „Milline kunstiteos on sinu elu jäädavalt mõjutanud?”) on selleks igatahes küllaldaselt ambitsioone. Küllap võtab mõni erudeeritum arvustaja mõnes suuremahulisemas väljaandes selle töö ka käsile. Mina tahaksin väljendada lihtsalt siirast heameelt, mida alanud aasta esimese uuslavastuse nägemine mulle valmistas. Oxfordi ülikooli filosoofina (2006) ja kõrgema lavakooli dramaturgina (2012) lõpetanud Paavo Piigi esimene ilma kaaslavastaja(te)ta loodud n-ö täismõõtmeline lavastus rõõmustas nii probleemiasetuse, leidliku vormiotsingu, aga ka täpse näitejuhitööga.

« Avalehele 4 Kommentaari