Rõõm tühjast koolapurgist
Kui aga viimaseks on kõik maakera kahejalgsed, kujuneb ainuvõimalikuks mütoloogiline kõneviis – universaalne, ajatu, ülev ja kategooriline. Totalitaarne kõnepruuk.
Igal jõuluajal näeme, kuidas jõuluvana puistab üle planeedi Coca-Cola punaseid pudeleid, mis pudenevad punastest, jõulupuudena säravatest hiigelfurgoonidest, mis voorivad üle maa nagu tilisevad jõulusaanid muiste, ees punase ninaga põder Rudolf ja sees punases kasukas reibas taat.
Koola igaks elujuhtumiks
Mängeldes võetakse neilt nüüd töö ja punaselt värvilt endine tähendus. Leiab aset jõulupunase koloniseerimine, uue assotsiatsiooni loomine. Ja tulemus ei hüüa tulles – varsti tähendab jõulurõõm peamiselt klõmakat punasest plekkpurgist.
Või siis puhast rõõmu purgist endast. Koolavanake tõotab ju viia rõõmu kõigile. Selle täitmine pole kerge töö, arvestades inimeste katastroofiliselt erisuguseid nõudmisi, elustandardeid ja reklaamilugemise harjumusi planeedi eri nurkades. Neid juba naljalt ei ühtlusta, küll aga võib sugereerida toote enda piiritut kohanemisvõimet iga ettesattuva tarbija elunatukesega. Lähebki käiku klassikaline ärilause telepoest: “Kuid see ei ole veel kõik, X aitab teid ka siis ja siis ja ...” Ja nii edasi lõpmatusse.
Baltimaade teleriekraanidel jookseb juba mõnda aega reklaam, mis müüb kokakoolat absoluutselt igaks elujuhtumiks absoluutselt igale inimesele. Koolavanake kihutab harjumuspärase hooga üle taevakaare, kallab kotist õnnistust ja lõõritab Maarja-Liis Ilusa õrnal häälel: “väiksele, suurtele ja peredele uutele, endale, su sõbrale ja armunuil’, kel kõik on ees, naistele ja meestele, eestlastele, teistele, muusikuil’, mehaanikuil’, müüjatele, kodutuile ...”
Stopp. Millega siis kodutuid kostitatakse? Lömmilöödud plekk-purgiga, selgub.
Kodutu ärgu vigisegu
Ajal, mil “mehaanikud” korjavad kilgates jõulupuu alt pudelikorgist hammasrattaid ja “nai-sed” saavad endale samast ainest verevad vampiirihuuled, sajab “kodutuile” nagu oavarrest lömmis koolapurke.
Hella metafoorse soojusega soovitatakse neil tegelda sellega, millega nad koolamüüjate arvates peaksidki tegelema. Armastajad armastagu, mehaanikud mehhaniseerigu, sportlased sportigu, naised torutagu oma punaseid prunthuuli ja kodutud korjaku plekkpurke.
Ma kujutan ette, et kuskilt Coca-Cola peakorterist avanebki maailmale just selline muretu “miljonidollarivaade” – kõik inimesed teavad oma kohta tarbimisahelas ning keegi ei vigise.
Igaühe elus on koolal elutähtis koht. Kui selline vaade peaks ajuti ähmastuma, teravustatakse seda uute kampaaniatega. Sest see on ilmselt parim, mida kõnealune korporatsioon saab maailma kodutute heaks teha. Sai ju eesel Iiah Puhhilt sünni- päevaks tühja meepurgi ja Notsult katkise õhupalli ning ei nurisenud. Need osutusid hoopis suurepäraseks vahelduseks ohakate nosimisele. Coca-Cola ärgitab sellest õppima – hoolsamalt pudeleid korjama. Küsimata kunagi, mis tunne on inimesel, keda sümboliseeritakse lömmiastutud plekkpurgina või kõveriku pudelikorgina.
PS Tänan Marko Laimret kõnealusele reklaamile osutamise eest.
