Sellisena ongi film üles ehitatud, koos kõigi tegelaste kohustusliku perioodilise sulgumisega pimedasse tuppa pihikaamera ette, kus valatakse välja arvamus elutoas toimuvast.

Elutoas käivad aga pornofilmi võtted. Kaks sõpra, Rickard ja Geko, eksperimenteerivad Tessiga kõigil mõeldavatel viisidel, mida jäädvustab kolmjalalt pisike harrastuskaamera. Vahepeal käiakse dusŠi all, mängitakse täringuid ja süüakse, et siis jälle põhitööle naasta.

Tessi kuju on ambivalentne. Ta on tulnud võtetele omal algatusel ning kasutab ka võimalust lahkumiseks, kui reality-show kisub liiga vägivaldseks. Ometi naaseb ta peagi Rootsi väikelinna supermarketite idüllist suure nutu ja toidukorviga tagasi pornokorterisse, sest „väljas on inimesed veelgi koledamad“.

Märter ilma valikuta

See annab asjaarmastajaist seksmaniakkidele justkui moraalse õiguse minna oma perverssete inimkatsetega veelgi kaugemale. Mida nad ka teevad. Tessi valik „vähem koleda“ kasuks osutub orgiastiliseks söömiseks, joomiseks, ekskrementeerimiseks ja oksendamiseks, mille vahele mahub ka inimkeha sadistlikuks psühhoosiks keerdunud seksuaalne ekspluateerimine.

Selle filmi peamine kannataja – märter ilma valikuta – on aga Eric, Rickardi teismeline poeg, kes on sulgunud kitsukeses kommunaalkorteris oma tuppa allalastud kardinate taha ja kõrvaklappide vahele. Selles hermeetilises mullis üritab ta unustada eestoas müttavaid elupõletajaid. Lõpukaadreis selgub aga, et needki põgenevad millegi eest: Geko surmava haiguse ning Rickard lapsepõlves osaks saanud pilastamiskogemuse eest. Meditsiiniline, perekondlik ja sotsiaalne sulavad grupipildiks autistide amokijooksust – sooviks unustada põgenemise ajend ja ka põgenemine ise. Väga räsiv film.