Praegu õpib Ruhnus 14-aastane Saaremaa poiss Jarkko, kes oli Kuressaares kaks korda kuuendasse klassi istuma jäänud. Talvest alates läks ta elama Ruhnu, kus võimalused koolist mööda hiilida on väiksemad. Pere jäi Kuressaarde, poiss läks üksi saarele.

“Ma ise tahtsin Ruhnu,” ütles varsti 15-aastaseks saav Jarkko talvel, kui tal oli üksnes mõni nädal uut kooli saarel seljataga. “Matemaatikast ma saan juba täitsa aru, enne ei saanud midagi.”

Ruhnu kooli direktori Ants Pirso sõnul rohkem kui kaht õpiraskustega last kool välja ei kannataks – oma õpilaste õppimine ja käitumine võiks ohtu sattuda.

Käis talvel lennukiga koolis

Jarkko on üks väheseid lapsi, kes sel talvel kooli lennukiga sõitis. Air Livonia lennule Pärnusse tulid teda saatma nii vanemad kui ka noorem õde. Lennuühendus Ruhnu-Pärnu vahel on talvel saare ainus side mandriga.

Ruhnus elas Jarkko võõrastemajas, mida kooli kokk peab. Soe toit ja soe tuba oli seal olemas. Õpetajate sõnul on võimalus hommikul kooliminemise asemel kuhugi hulkuma minna Ruhnus olematu.

Saar on väike, kõik inimesed tunnevad üksteist ning pealegi on võõrastemajas ning koolis üks ja sama inimene kokana tööl. Tema hoiab poistel silma peal.

“Kolmas veerand läks Jarkkol suhteliselt hästi, “räägib Ruhnu gümnaasiumi loodusloo ja ajaloo õpetaja Mari Sarv. “Uudishimu uue kooli suhtes oli suur ning huvi õppimise vastu ka. Neljas veerand pole nii lihtsalt läinud.” Kolmandat korda kuuendasse klassi istuma jääda Jarkko ei saa, aga kindel pole ka see, et ta seitsmendasse eksamid ära teeb. Kõik sõltub ikkagi temast endast. Pole veel teada, kas ta järgmise aasta Ruhnu koolis käib.

“Nüüd on see, et ta poisi üldteadmised on nõrgad, hakanud rohkem tunda andma,” ütleb õpetaja.

Koos Jarkkoga elas sel talvel saare võõrastemajas ka üks Tõstamaa kooli poiss, aga tema saadeti mandrile tagasi. Seda just õpihimu puuduse tõttu.

“Õpetajad olid valmis õhtuti lisatunde andma, et poisid oma teadmise augud lapitud saaksid, aga kui ikka ise üldse õppida ei taha, ei saa keegi teine aidata. Pigem mõjus see poiss ka teistele halvasti,” ütlevad õpetajad.

“Meil oli möödunud aastal kahe poisiga probleeme. Kui neid alailma minu kabinetti saadeti, ähvardasin, et saadame nad Ruhnu meelt parandama,” räägib Tõstamaa keskkooli õppealajuhataja Lya Vesik. “Poistel pea lõikas, aga neil oli vaja alevi vahel hulkuda ja õppida nad ei viitsinud. Mandril olid neil sõbrad õppimisest tähtsamad ning koolis käimises ei näinud nad mingit perspektiivi.”

Ruhnu kooli direktor, varem Tõstamaal koolidirektorina töötanud Ants Pirso jäi nõusse, et poisid sinna õppima saata, ning nende pered ka. Poisid läksidki talveks Ruhnu kooli ja said mõlemad lõpuks põhikooli tänu sisuliselt individuaalõppele lõpetatud. Üks neist suisa 17-aastaselt. Õppealajuhataja sõnab rahulolevalt, et vähemalt kaks poissi, kes muidu poleks oma õpingutega kuidagi hakkama saanud, õnnestus päästa.

Üks Ruhnus meelt parandamas käinud poistest õpib nüüd Pärnu kutseõppekeskuses lukksepaks ja teine Tallinnas kutsekoolis mehhatroonikat. Õppealajuhataja sõnul aitas neid poisse kõvasti edasi kodu tugi. “Suurt taskuraha neile ei jagatud ja hulkuma nad saarel ei pääsenud, “ ütleb Vesik. “ Tavaliselt kipuvad õpiraskustega lapsed karismaatilised olema. See poiss, kelle Ruhnu kool sel aastal ise tagasi saatis, oli ka just sedasorti.”

“Aga kaks last, kes nüüd elus edasi jõuavad tänu Ruhnu koolile, on ka suur asi,” sõnab Tõstamaa kooli õppealajuhataja.