SUPERAMAX: Tihti jäi arusaamatuks, mida keegi neist meestest omast arust tegi, aga kõik nad tegisd seda väga veenvalt. Foto: Repro

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal on vana hea Augusti Tantsufestivali järglane. Uue festivali nimes pole enam tantsu, aga eelmise aasta tantsufestivalist oli seal tantsu tublisti rohkem. See on hea – sõna „tants” eemaldamine tegi festivali vabaks seda aastast aastasse saatnud murelikest vestlustest ja kirjadest ajalehtedes, et kuidas tantsufestivalil pole tantsu. Sellest pingest vabaks saanud tants oli SAAL Biennaalil seetõttu nagu karjamaale pääsenud kevadine vasikas – pruun ja läikiv.

Minu esimene etendus festivalil oli Heine Avdali ja Yukiko Shinozaki „nothing’s for something”. Hiiglaslikud kangast ja õhupallidest meisterdatud asjandused liikusid Johann Straussi valsi saatel mööda ruumi ringi. Efekt, mis tekib, kui inimene sellise asjanduse liikuma paneb, ise selle sees peidus olles, on imetore. Selline võiks välja näha näiteks kardinaloom.

« Avalehele 0 Kommentaari