Lavastuse ülesehitus on primitiivne: ülestõusnud lähevad kord omavahel, kord kellegi teisega tülli, seejärel pinge laheneb, et anda võimalus uueks pingeks. FOTO: Meriliis Metsamäe

Täpselt sada aastat pärast Saaremaa ülestõusu tuli Kuressaares lavale näidend, mis vaatleb seda ausalt ja erapooletult. Ajaloos on sel mässul üsna eriline koht. Arvestades et selle mahasurumisel hukkus üks karistussalklane ja 163 mässajat, ei saagi toimunut nimetada tõsiseks konfliktiks. Tänapäeva mõistes sarnaneb see pigem sigade tapmisega katkuohtlikus suurfarmis. Mässu absurdsust näitab seegi, et hilisemas Eesti vabariigis toimunud kriisides, näiteks 1924. aasta detsembris ja 1940. aasta juunis, ei erinenud saarlaste hoiak eestlaste üldisest kuidagi. Kõige jaburamat mässu õigustust lugesin Saaremaal vanavara korjanud üliõpilase kogutust: saarlased arvasid, et neid tahetakse ühendada Eestimaa kubermanguga (st mitte Eesti vabariigiga). Nemad aga on alati kuulunud Liivimaa kubermangu. Selles jutus pole põhjust kahelda. Ka „Tasa, vaikselt sõudvad pilved...” kinnitab, et mässajate peamine viha oli suunatud mõisnike vastu, kes olid märksa suuremad Eesti iseseisvuse vaenlased kui nemad ise.

Avalehele