Ma ilmselt ajan herilasepesa ärevile, kui ütlen, et Saarnaki laid on hämmastav mudel kõigest sellest, mida Eesti oma ilus võib pakkuda. Seal on liivarandu, allikaid, kiviklibust rannikut, rändrahne, tiigisilmi, rannaniite, heinamaid, mäekünkaid, läbimatuid kadakametsi, sammaldunud kivinõlvu, idüllilisi taluhooneid, loomi, linde ja taimi.

Ja olgugi et tegu on kauge meretaguse paigaga, satub sellele pisikesele laiule üsna sagedasti ka inimesi. Küll mitte kauaks – mõned astuvad oma meresõidukist välja vaid selleks, et oma vallutuste nimekirja järjekordne saar lisada. Mõned leiavad laius midagi sellist, mis enam lahti ei lase ning sunnib tundideks ja päevadeks kohale jääma.

Võimalik, et Saarnaki laid ongi üks neist kohtadest, kus inimene end väga lähedalt näeb. Saab ennast proovile panna ja mõelda, kas iga päev kõrgtehnoloogia turvalises rüpes elamisest hoolimata ka laiul hakkama saaks.

Saarnakil ei ela praegu alalist rahvast. Viimati elati seal laiuelu 33 aastat tagasi. Ja põhimõtteliselt suutsid need väga vähesed pered end laiult ja merelt leiduvaga ära elatada – saarel oli oma tuuleveski, sepikoda ja kõik muu, mis ühe külakogukonna juurde kuulus. Igas peres oli keegi, kes mingi ala peale meister, ning ühiselt jõuti ja saadi palju ära teha. Seepärast tulekski endalt küsida, kui tahaks laiule näiteks aastaks jääda – kas ma suudaks end maale ja merele toetudes ära toita?

Ihaldamatu elekter

Tagatipuks ei ole saarel kunagi elektrit olnud ja vaevalt, et keegi seda sinna ka veab. Võimalik, et just elekter rikukski seal kõik ära. Kui Fred Jüssi küsis 1969. aastal raadiointervjuus kohalikult Saarnakilt (selle nimega perekond seal ka aastasadu elas), mille üle nad kõige enam puudust tunnevad, oli vastuseks: elekter. 1919. aastal kirjutas Villem Ridala, et 50 aasta pärast jõuab elekter Saarnakile. Praegu on 2006 ning elektrit ei kusagil.

Saarnaki esmamainimine oli arvatavasti hiljemalt 1564. aastal. Üle laiu kulges vanasti talitee mandrile. Peavarju pakkusid kõrtsid kõrvallaidudel Hanikatsil ja Kõrgelaiul. Need ja veel 20 laiukest kuuluvad Hiiumaa laidude kaitsealasse ning moodustavad unikaalse piirkonna, kus ainuüksi linnuliike on loendatud 187, kusjuures haudelinde 110.

Saarnaki 140 hektari suurune imedemaa on aga rahu ise. Kaitseala poolt paigaldatud korralik loodusõpperada annab uudistajatele põhjaliku ja ülevaatliku pildi kaitseala ajaloost ja loodusest. Saarnakil küll ei ela aasta läbi kedagi, kuid ometigi kuuluvad sealsed hooned nii eraisikutele kui ka kaitseala tiiva alla. Et säilitada ligikaudu 2000 aastat vanade laidude endist ilmet, jätkatakse neil niitmist ja võsaraiet ning karjatatakse lambaid.

Pane tähele!

•• Kaitsealuste laidude külastajate arv on piiratud, mistõttu on vajalik eelnev kooskõlastus. Laidudel võib viibida loaga, mida saab Hiiumaa laidude kaitseala keskusest Salinõmmes. Väikesaared (v.a Saarnaki ja Hanikatsi laid) on lindude rände ja pesitsemise tõttu huvilistele suletud jää sulamisest meres kuni heinakuu alguseni (1. juulini). Lemmikloomade (koerad, kassid) kaasavõtt laidudele pole lubatud. Telkimine, lõkketegemine ja suitsetamine on lubatud vaid selleks ette nähtud paikades (Öaksel kaks, Saarnakil kaks, Hanikatsil üks ja Kõrglaiul üks laagriplats). Kaitsealusel maal (laiud ja Salinõmme soolak) on sõiduvahendiga liikumine keelatud (v.a järelevalve-, teadus- ja päästetööde puhul). Kalastada võib ühe lihtkäsiõngega. Teiste harrastuslike kalapüügivahendite kasutamiseks peab olema kalastuskaart.