Sada aastat hääbumist
##1934. aastal müüdi tema esikkogu “Palavik” 600 eksemplari läbi mõne kuuga – saavutus, mida ka täna, vaatamata reklaami avardunud võimalustele, on raske korrata. Pealegi polnud Talvik kaasaegsete mälestuste kohaselt mingi eneseupitaja. Tagasihoidliku fatalistina võttis ta vastu, mis anti: valdavalt kiitvad retsensioonid ja kutse kirjanike liitu, nagu ka luules ette ennustatud huku, mis tehniliselt teostus Siberi vangilaagris.
Muidugi ei saa üheski kultuuriruumis kõnelda kirjanduslikud tekstid vahetult, tõlgitsusi eirates. Loomulikult mängivad Talviku-legendi kujunemisel kaasa välised asjaolud. Esmalt tuleks mainida Ants Orase intensiivset lobitööd arbujate kiituseks, mis kuulus 1930-ndatel elulähedaste ja romantikute tüli konteksti. Lõpliku punkti legendi sünnile pani aga Talviku märtrisurm, mis muutis tema hääbumist kuulutavad luuletused prohvetlikeks, tõstes samas nende autori biograafilises plaanis traagilisse kõrgusse. On igati mõistetav, et huku eest jalga lasknud pagulaskirjanikud tegid Talvikust endale ikooni.
Põimib pühaklikku legendi
Ka vastilmunud “Legendaarne” jätkab Talviku legendi pühalikku põimimist, on ju teose toimetajateks konservatiivsed Muru ja Runnel. Raamat võib tinglikult jagada kolme ossa. Kõige väärtuslikumaks tuleb pidada esimest osa, mis sisaldab Talviku luuleloomingu peaaegu tervenisti – on ju 1988. aastal ilmunud “Luuletused” ammuilma läbi müüdud. Arusaamatu on ainult koostajate otsus jätta kogumikust välja Talviku varased epigrammid kaasõpilaste kohta (lk 8). Kogu loomingu esitamine kaalunuks kindlasti üles varaste katsetuste võimaliku ebaküpsuse.
Raamatu teise ossa on koondatud kõik 12 Talviku trükis ilmunud artiklit. Lisaks konkreetsetele arvustustele leidub seal ka autori loomingulisi põhimõtteid ja eluhoiakut tutvustavaid kirjatöid (nt “Luule ja elu”, lk 121–128, mis üritab leida kompromissi eluläheduse ja romantilise estetismi vahel). Üllatavalt mõjub see, et vastupidiselt tema luule äärmuslikule väljenduslaadile on Talviku esseed väga väljapeetud ja viisakad.
Sütiste välja jäetud
Ligi kolmandiku teosest moodustavad teiste autorite käsitused Talvikust (kokku 13 artiklit). Lisaks 1930-ndatel ilmunud arvustustele koosneb see jagu pagulaskirjanike imetlevatest järelhüüetest. Enamus sellest materjalist on pelgalt visandid, mis ei anna tõsisema käsitluse mõõtu välja, esile tasub tõsta Aleksander Aspeli artiklit “Heiti Talviku isiksus ja luule” (lk 256–283). Üldiselt aga ekspluateeritakse nois katkendeis pidevalt ühtesid ja samu hukkumist ja heroilisust väljendavaid Talviku stroofe, ehitades nii märtrile tekstidest trooni.
Kogumikust on välja jäetud omaaegsed elulähedaste (nt Juhan Sütiste) kriitilised käsitlused. Tõrvatilgaks meepotis on vaid professor Suitsu “Kes on kes?” (lk 211–213), kus kiidusõnad vahelduvad reservatsioonidega ning pealegi käsitletakse Talviku debüüti koos teiste, tänaseks täiesti ununenud noorautoritega.
Kuid jäägu vagadele pealegi pühitsemisrõõm, see ei tähenda, et peaksime hakkama kiuste Talvikut maha tegema. Tema maagilised hääbumist lausuvad luuletused elavad mujalgi kui akadeemilisel Parnassil ja kirjandusõpikutes. Talviku luule on kindlalt kohal popkultuuris laulutekstidena – Tepandi, Ruja, hiljem Tätte. Aga “Pagulane” oli ka 1980-ndate lõpu punkbändi Ave Luna peamine hitt, “Paariat” laulis tekstiga autentselt haakuv kärisev hääl anonüümsel EÜE-aegadest pärineval lindistusel. Hästi sobib Talvik ka Vennaskonna melanhoolsetesse toonidesse (“Kui mustavad udud”).
Tekstid pole elulugu
Hääbumine on Talviku luule sõnum ja pimeda Põhjamaa lugejad võtavad selle sõnumi omaks. Paljud tõlgitsejad teevad Talvikust äraspidise uskliku, kelle koormaks on “meelt heita – ning elada siiski” (lk 94). Ka Aspel konstrueerib eksistentsialismi abil Talviku luulest skeemi surm – tühjus – hüpe Jumala juurde (vt lk 262–271). Ei julge öelda, et nad lausa eksivad, ka elu eelviimases kirjas Alverile lausub Talvik: “Oh ši, ma oskan veel palvetada!” (lk 195). Kuid siiski on kahtlane koostada kahe luulekogu põhjal arenguskeeme, omistades üksikutele usku sisendavatele luuletustele põhitähendust. Eluiha ja hääbumine on kaks vastandit, mis ei pea olema luuletajal teadlikult suhestatud ega kindlas järgnevuses. Hääbumist ei pea ilmtingimata mõistma inimliku eksistentsi lõpetamise tahtliku aktina väliste sündmuste tõttu, nagu arvab sõjaaja poeedi kohta meil tänaseni laiutav positivistlik uurimus.
Luule ei ole täiendus luuletaja biograafia juurde, tekstidel on oma elu. Talviku tunnistus “Ma iial polnud eht, / ei elus ega luules” (lk 69) ei tähista veiderdamist, vaid seda, et luuletaja jaoks pole asjad must-valged, ratsionaalsed (vt ka lk 119). Hääbumine võib olla ka looduse poolt kingitud unustus, nagu luuletuses “Rabas”: “Sääl ähmaseks eimiskiks valgub taevas / ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib” (lk 65). Sõjakad pagulased on teinud Talvikust heroilise võitleja, jättes kõrvale rahuliku resignatsiooni võimaluse: “Aeg, millest me unistand, iial ei saabu. / Vea silmile kaabu / ja taandu eksiili” (lk 85).
Sügisel möödub Heiti Talviku sünnist 100 aastat, seega on mahuka koguteose ilmutamine igati õigeaegne. Soovitaksin siiski “Legendaarset” lugedes unustada autorit ümbritsev rahvusliku märtri oreool, lükata ametlikud tõlgitsused tagaplaanile ja lasta just luulel end kaasa kanda.
