“Sada rahvast samas tares” ehk Tallinn kultuuripealinnaks
Veneaegses anekdoodis küsib lasteaiakasvataja laste käest: “Kus on kõige maitsvamad toidud?” Lapsed vastavad kooris: “Nõukogude Liidus!” Kasvataja küsib: “Kus on kõige paremad emad?” Lapsed vastu: “Nõukogude Liidus!” “Kus on kõige ilusamad mänguasjad?” Lapsed kooris: “Nõukogude Liidus!” Järsku hakkab väike Vassili nutma. “Mis lahti, Vassili?” ehmatab kasvataja. “Tahan Nõukogude Liitu!” nuuksub see vastu. Umbes samasuguseid tundeid tekitab esimesel sirvimisel projekti “Tallinn Euroopa kultuuripealinnaks 2011” esindusalbum “Linn, mis ei saa kunagi valmis”, inglise keeles “Everlasting Fairytale”.
Tummakstegevalt varjunditerohkete klantsfotodega palistatud kladet lehitsedes avastab lugeja end tõelisest imemaailmast, kus hubastes kohvikutes maitsva ürditee kõrvale väärtkirjandust neelavad linlased sõna “kultuur” kuuldes spontaanselt tänavatele kogunevad ja ühislauluks või keskaegseid traditsioone väärtustavaks puntratantsuks käed ühendavad. Ei ainsatki getot, asotsiaali või lõhkise teksatagumikuga räpast punkarit. Tahan ka Tallinna? No ma ei tea…
Tegelikult sõnastab projektijuhtide Kaia Jäppineni ja Peeter Rebase avapöördumine teose propagandistlikud eesmärgid juba nostalgiliselt rohekatesse kaantesse pressitud teose esimestel lehekülgedel ja selles plaanis pole zˇanripuhtale raamatukesele sisuliselt mitte midagi ette heita. 80 lehekülge Tallinna reklaami on kui kiretu PowerPointi presentatsioon, kus emotsioonitute graafikute asemel laiutavad lausekonstruktsioonid à la “Tallinn loodab Euroopa kultuuripealinna raamistikku kasutades luua ja rakendada innovaatilisi lähenemisviise linnaplaneeringule ja keskkonnakujundusele, kasutades selleks terve Euroopa vabatahtlike vaimset potentsiaali ja koostöötahet ning leida sel teel ka vastused seni vastamata küsimustele linna arendamisel”.
Toredad eufemismid
Kultuuriliste mõistete seletamisel eemaldub teos kantseliidist toredate eufemismide abil: “Merevahus sünnivad imed”, “Tuhast tõuseb teadmiste torn”, “Sada rahvast samas tares” jne.
End õigele lainele häälestades kujuneb esindusalbumi silmadega skaneerimine tervistavalt lõbusaks. Taolisi raamatuid ei loe keegi kunagi naljalt kaanest kaaneni läbi. Ometi tuleb loota, et need, kes kas või oma töö tõttu peavad albumi steriilselt kleepuvad lehed põhjalikumalt läbi sirvima, end sellele lainele õigel ajal häälestada suudavad. Vastasel juhul saab Tallinn valmis enne, kui keegi “Euroopa kultuuripealinn 2011” jõuab karjatada.
