Sade Adu ning “hea maitse”
MUUSIKA. Halva muusika osas jõutakse enamasti väga kiirelt kokkuleppele. Suisa hämmastav, millise kiirusega leiavad inimesed ühise keele ebameeldivate helide sõnastamisel.
Kuigi “vaibakloppimine” on mõiste, mis tänapäeval vaid üksikute väga muusikakaugete küünikute sõnavaras sisaldub, teatakse suurepäraselt, milline sound on odav ja seetõttu väheatraktiivne. Oma aega vähegi hindav muusikasõber mõistab, et soigumine teemal “küll on ikka õudne see Eesti rahva muusikamaitse” on pelk raiskamine, ei midagi enamat.
Soov teistsugusena ringi käia on ajupiirkonnas mingitki vereringlust eviva inimese käitumisse nii ehk naa kodeeritud. Mis võiks olla toredamat kui nn hallist massist eristumine ja seeläbi end ”paremana” tundmine? Kes meist ikka tahaks end vabatahtlikult sellesse paljukirutud sohu uputada? Kujutlegem aga päeva, mil ühiskond kui imeväel “terveks” saab. Meeletud massid rammivad näituste uksi, Laulu-väljakul toimuvad Tarkovski filmide üldrahvalikud välilinastused ning Kroonika lõpetab ilmumise. Mis jääb siis enda ja ümbritseva vastandamises elu mõtet näinud hingedele? Push Up?
Hea muusika defineerimisel toovad inimesed erinevaid näiteid. Kellele on see 1960ndate psühhedeelia, kellele põrandaalune klubikultuur, kelle jaoks Raadio Eeva eetrit ööpäevaringselt täitev täiskasvanupop á la Phil Collins.
Kui kaks esimest teineteisega kokkupuutepunkte leiavadki, siis kolmanda ideoloogia või pigem selle puudumine pöörab kogu “hea maitse” kontseptsiooni pea peale. Kuidas siis ikkagi kõlab see müstiline hea muusika, mille ignoreerimist kohalikule meediale süüks armastatakse panna? Kes võiks teha muusikat, mida nii Basement Jaxxi kui Stingi fänn suudaks häbenemata kiita?
Need küsimused tekkisid mul Sade Adu uut ja kauaoodatud “Lovers Rock” albumit kuulates. Aafriklase ja inglanna armastusest Nigeeria päikese all ilmavalgust näinud lauljatar oli aastaid vait. Ju siis polnud tal midagi öelda. Nüüd näib, et on.
Mulle on Sade alati kuidagi ebamaiselt paistnud. Mitte nüüd tingimata tulnukana, kuid mingi raskesti seletatav anomaalia temas igatahes peitub. Juurviljapoodi rediseid valima on Sade’d suhteliselt keeruline ette kujutada. Ta laulab küll armastusest, kuid imelik aimdus lubab arvata, et see armastus on lihtsurelikule hoomamatu. Sade muusika on leebe ja rahulik, ent teatud ebamugavustunne ronib selga mööda ja saa siis aru, miks see nii veetlev tundub.
Tontlik ja kõhedust tekitav on taaskohtumine Sade’ga. Ma ei usu hüpnoosi, kuid praegu näib, et keegi on selle veendumuse põrmustamisele ohtlikult lähedal. Mõistus käsib plaat masinast nobedalt eemaldada, kuid käed tõrguvad.
Varasemaga võrreldes pole Sade eriti muutunud. Kainet kalkuleerimist ja turunõuete sihipärast jälgimist on talle mõttetu inkrimineerida. Seda tähelepanuväärsemana kõlab fakt, et MTV abiga normiks kujundatud R&B tiksumine on “Lovers Rock” albumil
enesestmõistetav. Ju siis on trend lõpuks Sade’le järele jõudnud. Näis, kui lihtsaks me enda trendile järele jõudmise muudame.
