Sajandilõpu Lolitad hakkavad lesbiks
"Ema, ma olen lesbi," ütleb 14-aastane Elin ema kõrval telebingo ees igavledes. Nähes aga ema nägu, ütleb tüdruk, et tegi nalja. Kinomaja ekraanil on Põhjamaade viimase aja menukaim, vaadatavuselt "Titanicu" endaga võistlenud mängufilm "Fucking Šmål".
Kui seksuaalsete tabude mahavõtmine enam ei üllata, jääb võtta tegelaste vanuses pügal allapoole. Selles Rootsi–Taani filmis avastavad lesbi-identiteeti 14–16-aastased tüdrukud.
Lolita-tüüpi on siin ilus Elin. Selle loo varavormikas ahvatlev blondiin ja kõikuv element. Kord reetlik ja julm, siis tjorvenlikult ettevõtlik ja armas. Elin ei tea veel, kas ta tahab saada juuksuriks või psühholoogiks. Nagu ta ei teadvusta, et peale poiste võib armuda ka tüdrukusse. Algul kihlveo peale lesbiks peetavat kooliõde Agnest suudelnud Elin jõuab oma süütuse, nagu peab, poisile mehele panna. Seevastu nurgeline paitüdruk, sisemiselt varaküps Agnes teab kindlalt: tema tahab saada kirjanikuks ja ta on armunud ilusasse Elinisse. Film ülendab luusertüdrukust valu läbi sihiselgeks kangelannaks sirguva Agnese vaat et Rootsi sajandilõpu Antigoneks või Jeanne DArciks endaks.
Palju läheb libedalt noorsoofilmide skeemi mööda: tõrjutud tark ja hea vastamisi pidu panevate pahade ilusatega. Aga sekka trehvab ka vaimukamaid nihkeid. Ei puudu kaadrid sajandilõpu romantika klassikast (tüdruk öögib WC-potil, poiss taarub kõrval: "Sa oled kõige ilusam."). Ent – üllatus! – kui pahad tüdrukud on piisavalt pöörast pidu pannud ja oma kindlad poisid saanud, ei osata koos muud teha, kui vanade kombel telebingo ette istuda! Nagu Elini ema, kelle mees on jalga lasknud ja kellele bingo on ainus rõõm.
Kui saatejuht püramiidist bingonänni välja tirib, jääb tõdeda, et see Rootsi neetud provintsilinna Šmåli ainus meelelahutus, mille vastu Elin vaistlikult protesti tõstab, on juba ka Eesti tegelikkus. Tüdrukute vanemate teravad kujud lõikavad ka meie provintsliku publiku peal.
Selle vahega, et meil on tänaste teismeliste emadeks–isadeks Vene noorsoofilmidega "Te pole seda uneski näinud" ja "Hernehirmutis" kasvatatud põlvkond. Täna on meil jälle Rootsi aeg.
Olgu pealegi 27-aastase rezhissööri mängufilmidebüüt natuke skemaatiliselt propagandistlik, midagi selles mõjub, tekitades ka vastutahtsi adrenaliini. Kohe näha, et produtsent on sama mees, kes Lars von Trieri filmil "Laineid murdes".
