Saladuste jahil banaalsuste vastu põrgates
Kui mul oleks Daniel Kehlmannist kirjutamiseks ruumi vaid viie sõna jagu, ütleksin lihtsalt: ta on väga hea kirjanik. Võib-olla isegi geniaalne. Ja tema raamatud on imetlusväärselt ühtlaselt kõrge tasemega.
Viimane (ja juba kolmas) eesti keelde tõlgitud Kehlmanni teos „Mina ja Kaminski” räägib sellest, kuidas tänapäeva maailmas on au sees küll eneseteostus, kuid sellel on üha vähem pistmist vabadusega. Eneseteostusest on saanud lihtsalt karjäär. Kui lääne nii-öelda 60-ndate põlvkonna jaoks oli eneseteostuse puhul olulisel kohal emantsipeerumine – võitlus varasemate põlvkondadega, naiste võitlus võrdsuse eest jne – ehk teisisõnu enda vabaduse suurendamine, siis nüüd see enam nii ei ole.
Eneseteostus ei pruugi tähendada ega eeldada eneseväljendust, iseolemist, suuremat vabadust. Pigem eeldab see lihtsalt pimedat kaasakoogutamist, alistumist etteantule. Ja seda ka sellises valdkonnas, mis peaks olema eneseväljenduse essents – kunstis, loomingus.
Kehlmanni romaani „Mina ja Kaminski” minategelane Sebastian Zöllner tegutseb kunsti vallas. Ta kirjutab arvustusi, unistab kuulsusest ja töökohast mõjukas kunstiajakirjas. Tema maitset (või seda, mida ta nimetab oma maitseks) kujundab see, mida juhtivate kunstikriitikute ringkond ette ütleb. Ta ei julge öelda, mis talle päriselt meeldib. Sest ta elab maailmas, kus sulle peavad meeldima õiged asjad: õiged riided, õige muusika, õige kunst, õiged inimesed.
Kunstiüritusel kleebib Zöllner end kuulsa kunstniku külge, et neid „koos nähtaks”, sõpradeks peetaks. Et sillutada teed oma unistuste täitumisele – kuulsusele ja heale töökohale –, on Zöllner võtnud ette kirjutada biograafia kunstnik Manuel Kaminskist. Ta ei valinud Kaminskit raamatu aineseks mitte seetõttu, et selle kunstniku looming talle eriliselt korda läheks (ta ei viitsi isegi tolle tööde originaale vaatama sõita ning nimetab Kaminskit ühes vestluses „mõõdukalt suureks kunstnikuks”, sest nii öelda on kõige turvalisem).
Põhjus, miks Zöllneri raamat peab rääkima just Kaminskist, peitub selles, et viimane on elanud aastakümneid tagasitõm-bunult, nüüd on ta aga vana ja võib kohe ära surra – ning kui biograafia ilmumine plaanida kohe kunstniku surmajärgsesse aega, oleks selle vastu suurem huvi.
Lugeja tõlgendusvabaduses
Kehlmann on suutnud Zöllneri näol luua tõeliselt antipaatse tegelaskuju. Tal on kombeks kaas-inimesi seltskonnas järele ahvida ja naeruvääristada. Ta kohtleb teisi inimesi halvasti ja vastutasuks ollakse temaga halvad. Zöllneri raamat ei pea rääkima mitte niivõrd kunstist, kuivõrd Kaminski elust kõigis selle kõmulistes pisiasjades. Haigus, suhted naistega, eraelu detailid – just nii nagu suur osa nüüdis-aegsest elulookirjandusest.
Et Kaminskit tundma õppida, üritab Zöllner infot välja pigistada koguni mehega aega veetnud prostituudilt. Samuti on Zöllneril – autoril, autobiograafil – võim mõjutada Kaminski elu, viies ta kohtuma kunagise kallimaga, keda mees oli surnuks pidanud. Kuid erinevalt ilukirjaniku, looja võimust – kes kingib „Kuulsuses” tegelasele elu – muutub Kaminski biograafi võim iseenda karikatuuriks. Ta otsib saladusi, kuid põrkab vaid banaalsuste vastu.
See on raamat, mis annab lugejale tõlgendusvabaduse, sest ei sisalda moraalseid hinnanguid ega pealetükkivaid emotsioone, kuid on samal ajal igal leheküljel vaimukas ja üllatav.
Tõlkijalt Kristel Kaljundilt on see järjekordne üliõnnestunud Kehlmanni tõlge. Ja veel tahaks kirjastajat eraldi tänada, et raamatu formaadi puhul pole mindud seda teed, mis väga tihti teiste tõlkeraamatutega juhtub. Võib ju sageli märgata, et tõlkeraamatud, mis originaalis on pehmekaanelised ja mahuvad taskusse, muutuvad eesti keeles ilmudes miskipärast kõvakaanelisteks hiiglasteks Kehlmanni „Mina ja Kaminski” mahub aga ka eestikeelsena mõnusasti käekotti, et see trammis või kohvikus välja võtta – ja nautida.
„Mina ja Kaminski”
Daniel Kehlmann
Tõlkinud Kristel Kaljund
Atlex
