Elu keeruliseks mõtlemine

Üliõpilased (või abituriendid, oleneb koolkonnast) olla need kõige targemad inimesed maailmas. See on iga, kus noored on üldiselt oma teadmistes kindlamad, kui nad seda kunagi varem või hiljem olla võivad. Midagi sellist kehtib ka Rooney raamatu tegelaste kohta. Minategelane Frances on samal ajal eneseteadlik ja ebakindel. Ta mängib Bobbiga kontseptsioonide ja terminite pingpongi, mõtestab kõrgemal tasandil maailma, kapitalismi ja sotsiaalseid hierarhiaid. Ometi ei suuda ta seda kõike isiklikesse suhetesse üle kanda. Viimase refrään, muide, on alati seks. Kord rahuldustpakkuv, kord frustreeriv, enamasti emotsionaalselt tühi, ehkki pea alati orgasme pakkuv.

Üliõpilased olla need kõige targemad inimesed maailmas.

Frances ja Bobbi tegelevad üldjoontes sellega, millega (noored) inimesed ikka. Nad elavad oma elu keeruliseks, vaatlevad end korraga minapositsioonilt ja välisest perspektiivist. Mida ikkagi elevant arvaks? Aga teised, küllap oluliselt ägedamad inimesed minu ümber?

Romaan liigub mitme liini vahel, millest üks on naiste sõprus koos selle paljude nüanssidega. Kõikvõimalike sigaduste andestamine, sest inimene on tuttav. Sügava reetmise lammutav mõju, sest… sa tunned inimest. Francesi ja Bobbi suhtlus toimub pidevas romantilise ja sõpradevahelise armastuse pingeväljas. Vestlustes tegelevad nad aga enamasti kõige ümbritseva hindamise ja oma maailmavaadete konteksti paigutamisega.

Muutuvad tunded

Läbiv teema on kapital, nii varaline, sõnavaraline kui ka välisel isikupäral põhinev. Romaanis on nii rikkuses elamist ja selle salaja häbenemist kui ka rikkuses elamist ning selle teoreetilist põlgamist. Samuti vaesuses elamist, mille puhul on lihtsaim tee see enda jaoks õilsaks mõelda.

Ja muidugi keelatud suhete liin. Francesi suhe abielumehega joonistub hoolimata kogu raamatutarkusest, mis neiuga muidu kaasas käib, välja kui vana korduma kippuv muster. Tunne, kuidas kõik on nii eripärane. Sest peaosalised on just nemad. Esialgne külgetõmme, mida Frances peaaegu irooniliseltki käsitleb (ent ometi parima sõbranna eest varjab), areneb vastu tahtmist sügavateks tunneteks. Poolte suhtumine end ümbritsevatesse inimestesse on klassikaliselt hoolimatu, empaatiavaene, egoistlik ja ennastõigustav. On see varjamisest alguse saanud dünaamika paratamatu kaasnäht või lihtsalt nõrk iseloom? Kes teab. Ent Rooney raamatus on see vaid üks tasand, mis põimub teistega kohati häirival moel. Just see kriipimine jätab raamatu kummitama ja sunnib peas teemade juurde üha tagasi pöörduma.

P. S. Kui vähegi võimalik, soovitaksin tagakaane teksti esmalt mitte lugeda. Mulle mõjus see ühe peategelase puhul eksitavalt ja sestap ma seda siin ka ümber ei jutusta. See on paratamatu mõju, mida mujalegi laiendada võib. Kui ikka midagi raamatus juba ära trükitud on, siis hakkab alateadvus vägisi tööle, et oma lugemiskogemust kirjutatusse sisse väänata.

RAAMAT

Sally Rooney

„Vestlused sõpradega”

Tõlkinud Triin Tael, toimetanud Kirsti Sinissaar, kujundanud Maris Kaskmann

Varrak, 272 lk