----

Esimesed saksa soost uurijad, kellelt pärinevad üle kolme sajandi tagasi tehtud ülestähendused siinse talurahva eluolu ja kommete kohta, nimetasid matsirahvast ebausklikuks, harimatuks ja kasimatuks, kuid trotslikuks ja kavalaks porduelu elavaks karjaks, kes elab vaeselt, sest ei viitsi tööd teha. Koolilastele õpetatakse praeguseni, kuidas vaene orjarahvas pani leiva sisse aganaid, sammalt ja puukoort, et viljaga kauem välja venitada.

Kes arvab, et kirjamehed liialdavad, võtku uurida Mall Hiiemäe kaheksajaolist rahvakalendrit, Õie Haaviku “Eesti rahvakombeid läbi aastaringi”, Oskar Looritsa ja Gustav Ränga, Lauri Vahtre, Anne Vaseriku jt raamatuid muistsetest aegadest. Ja otsustagu ise, kas pime orjaaeg oli ikka nii masendav, nagu oleme harjunud arvama.

Alljärgnev ongi noist raamatuist kokku loetud, mille tulemusel arvan, et eestlase tegelikku olemust paljastab ilmekalt siiski Andrus Kivirähki “Rehepapp”, kirjeldades, kuis eestlane kasutab kõikvõimalikke kavalusi tööst ja raskest vaevast kõrvalehiilimiseks ning varastab kas või iseenda, kindlasti aga üksteise tagant. Ringiratast üksteiselt “ande” kogudes prassivad sandid oma noosi koos maha ning tekib illusioon, et ei prassita oma vara, vaid teistelt saadut.

Eestlase talvine kalender

Niipea kui suvised talutööd mihklipäeval, 29. septembril lõppesid, algas üks pidutsemine (oktoober – VIINAkuu) ja küla pidi käimine, mis ei lõppenud enne kui paastuaja algul vastlapäeva järel. Läbustamist ei takistanud seegi, et mihklipäevast arvati algavat hingedeaeg, mis kestis vähemalt kadripäevani (mõnel pool koguni jõuluni).

Mihklipäevaks tapeti lammas/oinas ja kaeti rikkalik söömalaud, tehti õlut, käidi kõrtsis ja eriti kõva pidu oli noortel.

18. oktoobril – luukapäeval – mälestati märter Luukast taas õlleteoga.

Hingedepäeval – 2. novembril – austati koju käima tulnud esivanemate hingi nende söötmisega. Enamasti pandi neile rohkelt toitu saunalavale, aga mis sai sellest kraamist edasi, sellest uurijad vaikivad. Päev oli nii püha, et tööd ei tehtud; Hiiumaal Reigis koguni nii püha, et hingedepäeva töökeeldu peeti kuni jõuluni ja ainus, mida igal neljapäevaõhtul teha tohtis, oli lastele lugemist õpetada. Perest peresse käisid valgeis rõivais hingesandid, ulgusid laste hirmuks ja nõudsid ande.

Sagedamini lõppes hingedeaeg siiski mardipäeval (10. november). Vanade eestlaste jaoks polnud see mitte Martin Lutheri austamise päev, vaid mardusepäev, mil lõppes kodukäijate sügisene kolistamine majapidamistes. Mardipäev oli meestepüha, sest neil pidid nüüd läbi olema sügisesed tööd (künd, haotegu, rehepeks jne).

Noored jooksid marti ja kogusid ande – kunagi olevat sedamoodi kloostritele ja kogudustele andameid korjatud, aga eestlane korjas ikka iseendale ning ikka teiselt eestlaselt. Sõna ’sant’ olevat pärit ladinakeelsest sanctus’est, mis tähendab püha, aga maakeeli on sandist saanud kerjus või vigane.

Santide tembutamine oli pikk ja põhjalik ning lõppes perenaise kaetud toidulauda istumisega, samuti pidi perenaine mardi-isa kaelas rippuvasse suurde kotti rohkesti ande (liha, vorsti, verikäkke, leiba, karaskit, õunu) panema – muidu needsid mardid pere ja talu ära ning siis võis vili ikalduda, loomad kärvata ja inimesed tõbiseks jääda. Külast kogunes ande vahel nii palju, et tuli hobusega vedada. Mardijooks lõppes kogutud andide ühise ärasöömisega viimases talus, külakõrtsis või mardi-isa kodus; oli ka komme pidada seda pidu nagu mardipulma, mis mõnikord kestis hea mitu päeva. Mõned etnograafid kahtlustavad, et eestlaste mardipulmas peeti ka marulisi paaride pulmaöid. Ja miks mitte – ega keegi ometi arva, et noored, kes suvi läbi küünis ja heinalakas ehal käisid, püsisid talv läbi karsked ja vagurad?

Kadripäev 25. novembril oli algselt paganlike riitustega karjaõnne kindlustamise aeg, ristiusu levides peeti aga sobilikumaks seda kadrisantidelt andamite eest lunastada. Peale toidukraami annetati villa, linu, takke – kadrisandid olid ju naised. Kadride tembutamine ja pidutsemine oli üsna sarnane martide omaga, aga eriti palju pidi sööma lambaliha – ikka karjaõnne heaks.

Järgmine päev, 26. november oli jälle püha – talvine ehk väike jüripäev. Setudel oli see külapüha, vana kalendri järgi on see 9. detsembril.

Andvendiajal saab süüa-juua

Andresepäevast 30. novembril algas jõulueelne advendiaeg ja et maarahvas ei mõistnud apostel Andrease märtrisurma mälestuspäevast palju arvata, siis tegi taas perenaine paremat sööki, mille juurde võeti napsi. Eriliseks tegevuseks oli sel päeval tuleviku ennustamine, aga ringi käis ka tahmase näoga andresante, kellele anti verikäkke.

Järgmised valgeis rõivais sandid jõudsid ukse taha luutsinapäeval, 13. detsembril. (Päev ise pärineb Sitsiilia saarel pühakuks saanud neitsi Lucia märtsisurma tähistamisest, Lucia suri u aastal 300.) Luutsid tulid luuaga ja kuigi nad kogusid ka ande, oli neile tähtsam kontrollida, kas toad on ligineva jõuluaja puhuks juba koristatud ja kas lapsed mõistavad lugeda.

Toomapäevast (21. detsember, roomakatoliku kirikus apostel Tooma mälestuspäev) algas jõulueelne suurpuhastus, toidu- ja õlletegu. Kõike pidi olema valmistatud küllaga, et jaguks kogu pere kesktalviseks kahenädalaseks pidutsemiseks kolmekuningapäevani (6. jaanuar) välja – vahepeal süüa juurde ei tehtud. Ka esivanemate hingedele, kes jälle kodus käimas, pidi jätkuma. Ja santidele jagada.

Sandid – Tahma-Toomad alustasidki Saaremaal santimist kohe toomapäevast ja kolasid jõuluni. Nende noormeeste põhitöö oli taludes käimapandud jõuluõllede maitsmine ja et töö tõhusam oleks, oli neil endilgi õlleankur või -lähker kaasas. Tahma-Toomad tassisid ka räpasemate majapidamiste uste taha rämpsu, pererahvas pidi aga selle kähku kellegi teise ukse taha sokutama (tavaliselt naabritele), et peletada rituaali võimalikke kahjulikke tagajärgi enda pealt mujale.

Söömapühad

Jõulude ajal ja vana-aastaõhtul oli tähtsaim tegevus söömine; töötegemine oli keelatud. Usuti, et mida rohkem süüa jaksad, seda paremini kindlustad endale eelolevaks aastaks kaetud laua. Jõuluks tapeti siga ja igaüks võis liha õgida, palju jaksas – isegi lapsed, kellele muidu anti tükid jaopärast kätte.

Jõululaupäev ja esimene püha olid erandlikud päevad, mil külas ei käidud ja saabuv külaline võis tuua õnnetust. Erandiks olid jõulupoisid, kes esimese püha hommikul perest peresse häid pühi soovisid, saades vastu pähkleid ja õlut.

Seda enam käidi naabrite ja sugulaste pool teisest pühast alates. Mehed viisid sõpradele kostiks õlut, mis muidugi koos ära joodi.

Vene õigeusu aladel käisid jõuluööl mööda küla grupiviisi “krõstoslaavitajad” – Kristuse sünni ettekuulutajad –, neile anti valmispandud peenraha.

Igasugu ringikäijaid oli jõulu- ja nääriajal küllaga: jõulu- ja nääripoisid, maskeeritud sokud, haned, kured, karud. Jõuluhani tuli üksi ja kimbutas saunalisi – temalt oksaraoga saadud vopsul arvati olevat tervistav toime. Hanele tuli anda õlut. Umbes samamoodi tembutas jõulukurg, kelle huvi keskendus õllele ja pähklitele. Hoopis laiemalt tuntud komejandid olid sokud/pukid, kel kasukas pahupidi seljas, look või luuavars jalgade vahel. Sokke võis olla terve kari, siis oli neil ka karjus ühes. Sokk kiusas iseäranis pere tüdrukuid ja ta tembutamine vaibus, kui teda kostitati.

Kui sokule peres eriti meeldima hakkas, viskas ta kasuka maha ja lasi õllel-roogadel pühadelaua taga hea maitsta. Sokk oli perele õnne tooja ja küllap meeldis tüdrukutelegi, nemad kinkisid sokule kindaid-sokke, säärepaelu, vöösid, tubakakotte.

Kihnus käis jõulu aegu lapsi hirmutamas ebamäärane koletis jõulutönk – punased silmad, puupulkadest hambad, sarved... Tönk pidi õlut saama. Umbes samasugune olevus jõulutont üritas ise laualt pühadekraami krabada.

Jõuluaeg oli erandlikult helde, isegi kõige ihnsamad pereemad saatsid valla vaestemajja, sauna- ja popsitaredesse pühadeks vorsti ja pekki, saia, püülijahu, tangu. Leiba said pühadeööl ka loomad ning isegi metselajad ja -linnukesed. Inimestel tuli süüa terve jõuluöö, siis seisavad viljasalved täis ja toitu jätkub aasta ringi.

Teine jõulupüha, 26. detsember on üksiti tabanipäev (Euroopas on püha Stephanus hobuste patroon). Lisaks mõnedele toimetamistele, mis tuli sel päeval hobustega ette võtta, hulkusid õhtul majast majja tabanisandid, tembutasid ning nõudsid õlut ja viina.

Nääripoisid, näärisokud ja nende karjased asusid perest perre käima vana-aastaõhtul ja tuuritasid vahel mitu päeva jutti, ööbides mõnes eriti külluslikult kaetud lauaga peres tuppa toodud õlgedel. Külluslikule kostitamisele lisaks andis perenaine neile kaasa toidukraami, tüdrukud kindaid-sokke. Sokk oli õnnetoojana nii tähtis külaline, et pidi tingimata kõik majapidamised läbi käima ja õnnetu oli see majapidamine, kuhu sokke ei tulnud.

Uusaastapäeval rahmeldasid jälle ringi (mõnel pool kolmekuningapäevani välja) haned, kitsed, karud, sokud, kured; mõnikord ükshaaval, mõnikord terve loomaaed läbisegi. Pritsisid sabaga vett, puskisid, tantsisid ja mürasid, kuni süües maha rahunesid ja lahkusid, annid kotis.

Sama segaseltskond võis ringi santida ka kolmekuningapäeval (6. jaanuar), mis oli aastavahetuspidude lõpp; lisandusid veel kolm maskeerunud kuningat, kes olid lihtsalt perest peresse õlut maitsmas käivad mehed.

Kõlbas ka õllepära

Võiks arvata, et nüüd lõpuks sai kahenädalane piduaeg, õgimine ja mürgeldamine läbi, aga ei. Järgmine päev, 7. jaanuar on nuudipäev. Selle tähtpäeva päritolu ei mõista etnograafidki seletada, aga Eesti põhjarannikule on see ilmselt levinud Skandinaaviast. Nuudipäeval keerutasid vanad mehed õlest kantsikud ja sõitsid hobustega külasse, nõudsid peredes õllenõusid, kiskusid neilt punnid ära ja jõid pärmiseguse paksu õllepõhja üheskoos lõpuni. Punnid võeti andidena kaasa. Sellised kõvad mehed olid!

Naised olid nuudipäeval juba vokid tarre toonud ja tööle asunud. Õiget püha nüüd enne ei tulnudki kui kümne päeva pärast 17. jaanuaril, tõnisepäeval. Tõnis on sigade kaitsja, tõnisepäev talve poolitaja. Siga oli majapidamises tähtis tegelane, tema hea käekäigu eest tuli kõigiti tegutseda: Tõnnile vakka ande panna, õlut ja paremat sööki teha ning igaühele, kes juhtub külla tulema, kohe süüa pakkuda. Suuremat sorti “praasdnik” on tõnisepäev setudel, kes kutsuvad sugulased lähemalt ja kaugemalt kokku, et päeva kolm lõbutseda, süüa ja juua.

Naised kõrtsis

Küünlapäeval, 2. veebruaril jõudis viimaks ometi kätte ka üks ainult naiste püha, mil neil olid kõik kodused talitused keelatud (mehed pidid need ära tegema) ja naised pidid üksteisel külas ning koguni kõrtsis käima. Naised jõid “küünlapuna” (kõrvetatud suhkruga värvitud viin) või õlut – et kärbsed ja sääsed suvel ei kiusaks. Miks naistele küünlapäeval sellist au osutati, selle põhjus pärineb piiblist: sel päeval ilmunud Maarja oma esmasündinuga esmakordselt templisse, kus küünlad iseenesest põlema süttinud.

Küllap oleks vanarahval pidutsemist ja külaskäimist veel kauaks jätkunud, aga toiduvarud hakkasid lõppema ja ligines kevad uute töödega. Viimane suur pidutsemine oli vastlapäeval. Põllumees pidi siis üheksa korda sööma, et head viljasaaki kindlustada. Autoit oli muidugi seajalad (vähemalt nii palju pidi jõuluorikast alles olema) oa- või hernesupiga, odrakarask, tangupuder. Järgmine päev oli juba pika paastu algus ja õgimiste lõpp, vastlapäeval aga ei tohtinud isegi rasvaseid sõrmi ega nägu pühkida. Öeldi küll, et siis ei saa suvel sõrmed viga, aga ehk oli asi hoopis lootuses viimase vägeva söömaaja mälestust võimalikult pikale venitada.