Sass Henno - uue põlvkonna hääl proosas
Vahepeale jäi suur vaikus, ühe veel tundmatu põlvkonna lapsepõlve- ja noorusaastad, millele nad ise pole veel nime andnud, mille paroolid kujutavas kunstis ja kirjanduses on veel välja arendamata. Suure ajaloo sees kulges hoopis teine lugu, millele näkku vaatamiseks on tulnud tund. Lapsed, kes kasvasid laulva revolutsiooni ja tärkava kapitalismi varjus, saavad nüüd sõna.
Mina ise kuulun põlvkonda, mida teatakse Vene multikate ja Brenevi laste põlvkonnana. Meie nostalgiarajad on nii piinlikkuseni sisse sõidetud, et kui keegi hakkab jälle pihta Vene multikate ja kamašokolaadi hinnaga, siis
See sunnib vaikima endast ja vaatama huviga otsa nendele, kes just tulevad siia täiskasvanute lugupeetud ja võimukasse seltskonda. Sass Henno romaan “Mina olin siin”, mis toob meie kirjandusse uue põlvkonna hääle, uue suhtumise kirjandusse, uued teemad, jõuab juba mais poelettidele ja lugejate kätte.
Kurdetakse, et noored ei loe raamatuid. Mida see kurtmine tegelikult varjab? Et nad ei loe kohustuslikku kanoonilist kirjandust? Või seda, et mineviku mudel ei sobi enam praegusesse kultuurisituatsiooni? Raamat ja rahvuskultuur pole muutumatud ja jäigad väärtused, nad eksisteerivad ajas. Noored ei ole enam ühe kultuuri ega ühe meediumi kesksed, nad ei pruugi teada, kes oli Kärna Ärni, nende põlvkonna tsitaadid ja kultuuritaust on teised. Aga nad on kursis filmide, muusika ja raamatutega, millest meil meedias ja ülikoolide õppeprogrammides midagi ei räägita, sageli ka ei teata.
Sass Henno romaan “Mina olin siin” räägib noortest, keda laiem avalikkus teab ühiskonna valulastena, kelle anonüümselt kapuutsi alla varjunud nägu kerget ökoeinet võttev edukas kodanik ei tunne. Kui selline noor õhtusel tänaval vastu tuleb, surub maksumaksja oma ridiküli tihkelt vastu külge, julgemad sülitavad üle õla neile järele. Sass Henno ei ole eeskujulik olümpiaadide laureaat, kes kirjutaks eurostipendiumi võitmiseks noorte kuritegevusest ja narkomaaniast didaktilise essee eemalseisja vaatenurgast. Ta ei kirjuta ka cool’i action’it stiili kui sellise pärast, vaid on elus pehmelt öeldes üht-teist kogenud, varaküps ja andekas kirjutaja, kes avab laiemale avalikkusele tundmatu tegelikkuse seestpoolt.
Sass Henno taust ja tee kirjandusse ei ole traditsiooniline eesti kirjaniku tee, kus, olgem ausad, massikehana domineeris veel hilise ajani eesti fillist vareenikunäksija*, kelle eluvõõrad ja ometi kõikemõistvad silmad vaatasid läbi elevandiluust torni akende. Sisenemine “eesti kirjandusmaastikule” tähendab arvatavasti rohkemat kui iiveldama ajavat sõnakõlksu, see tähendab ka iiveldama ajavat reaalsust. Kultuurijuttude varjus sumbunud tiigis kihavaid inimsuhteid, kontakte, kadedust, intriige, mis saadavad üheksat kuud sompu, lörtsi ja hämarust. Kõlab depressiivselt? Seesama “kirjanduselu” ja “kirjandusmaastik” kipuvad käärima just siis, kui palju keskpäraseid, ent ambitsioonikaid kirjutajaid trügib õlg õla kõrval kulka stipi sabas ja arvutab kiivalt trükitud ridade arvu põhjal ligemese honorare. Ei suuda Sass Hennot ja tema põlvkonda sellesse maailma kuidagi ette kujutada. See on üks muutunud olukorra häid kõrvalnähtusid. Rõõm kaduva traditsiooni haual. Aga andkem nüüd sõna tegijale endale.
KIRJANIK olemisest
Raamat ilmub varsti. Olen vahel tuttavatele öelnud, et olen nüüd kirjanik. Naljakas mõelda. Eelmisel reedel toimus Tartu kirjanike majas üks üritus, kus küsiti ka, mida kirjanik olemine üldse tähendab. Mäletan, et ei osanud midagi arukat vastata. Ühtki head nalja ka ei tulnud meelde. Täiesti piinlik. Ja lõppude lõpuks – mis vahet sel on? Nii ütlesingi.
Minu jaoks on kirjanik see, kes räägib lugusid, mis puudutavad hinge. Lugusid, mis aitavad inimesi. Lugusid, mis päästavad elusid. On ta siis raamatu-, filmi- või näitekirjanik – vahet pole. Tähtis on, et ta räägiks selles keeles, mida ta kõige paremini oskab. Räägiks asjadest, mida ta teab. Ja räägiks nii, nagu keegi seda varem pole teinud. Kas ma ise olen kunagi mõni neist? Ma ei tea. Aga tahaksin olla.
See nii-öelda kirjanik, kes ma praegu olen, on aga lihtsalt mingi turvaline positsioon. See on nagu vabaduse kõrgeim määr. Ma saan lõpuks ometi rääkida kõigile asjadest, mis mind häirivad või mis mulle haiget on teinud. Rääkida täpselt nii hästi, kui oskan, ilma et peaks kelleltki luba küsima. Aga siin joonistubki see piir minu ja päris kirjanike vahel. Ma ei tea, kas see lugu puudutab kedagi veel. Või kas see aitab ka kedagi peale minu.
Kas romaan “Mina olin siin” on autobiograafiline?
Tänaseks on “Mina olin siin” üks hästi viimistletud ja ägedate illustratsioonidega käsikiri. Mitte minu ega mu tuttavate elu.
Kas sa tunned vajadust rääkida kirjandusest, oma loomingust?
Mul on paar sõpra, kellega kirjutamisega seotud asjades nõu pean ja kellele ka igasuguseid tooreid materjale saadan. Üksinda ma ei oska kirjutada. Sellega on nii, et enesekriitika ja objektiivsus kaovad ära (mul vähemalt kaovad), kui pikka aega ühe tekstiga tegelda. Siis peab olema keegi, kes värske pilguga asja üle vaatab ja natuke selgitab, mis takerdub, mis venib või mis element on täiesti põhjendamatu. Sellest on väga palju abi olnud.
Milline koht on kirjutamisel su elurütmis? Esineb endas kahtlemise hetki? Milline on sinu inspiratsiooni definitsioon?
Elurütmis ei ole kirjutamisel üldse kohta. Ja ma ei teagi, kas see on halb või mitte. Ma olen kogu aeg kirjutanud nii-öelda projektipõhiselt. Et kui lugu on olemas, hakkan kirjutama ja kõik. Hästi tihti jätan lihtsalt pooleli, sest näiteks 25. leheküljel tundub, et idee on täielik jama. Et ma ei tea isegi, kuidas mu tegelased välja näevad või kuidas nad mõtlevad.
Kahtlemise hetki on vähe. On käegalöömise hetked. Või siis ärategemise hetked.
“Elu algab täna” kirjutasin meeletult kiiresti. Sellepärast on seal temporütmi ja karakteriseeringuga tõsised jamad. Aga näiteks juunis ilmuvat lasteraamatut “Mereröövlimäng” kirjutasin eelmisel kevadel Palace’i kohvikus kuus ööd järjest. Päeval magasin. Kuigi oleks ka vastupidi võinud teha. “Mina olin siin” esimese osa lõpetamiseks sõitsin linnast ära ja lülitasin telefoni välja. Keskmine tempo oli 12 lehekülge päevas. Kõige hitim päev oli 17 lehekülge, aga üle kümne sellest ei läinud lõppvarianti sisse. Need päevad olid silmadele hullumaja. Aga mingit inspiratsiooni pole vaja, kui ma tean, miks ja kuidas peab kirjutama. Ainult aega on vaja. Kiirustamine on suurim käsikirjavastane kuritegu.
Kas sa tunned vajadust rääkida kõigest sellest teiste kirjanikega? Kuuluda mõnda loomingulisse rühmitusse?
See on naljakalt ehitatud küsimus. Sest kui ma tunnen vajadust kellegagi millestki rääkida, siis ma teen seda. Eestis pole see ju nii keeruline. Samuti pole tähtsust, kas need on teised kirjanikud, teised reissöörid või teised noored kuskilt tänavalt. Mingit nimetut sundust kõigi teiste kirjutavate inimestega rääkima hakata hetkel küll ei tunne.
Mulle väga meeldis, et Jan Kaus mind pärast romaanivõistluse tulemust kirjanike liitu kutsus, kuigi mul ei ole veel kahte avaldatud käsikirja. See on üks sellistest asjadest, millest ma mõned aastad tagasi veel unistadagi ei osanud. Praeguse seisuga oleksin vist noorim liige. Kuivõrd selline pesamuna roll sobib kokku kõige sellega, mis ma seni kõikjal korda olen saatnud, ma ei tea. Lisaks, nagu igasuguste organisatsioonide puhul ikka, tekib küsimus, mida mul sellele organisatsioonile omalt poolt pakkuda oleks. Mis ma vastan? Et väljavihastatud lapsevanemaid ja isiklikke kompromissituid seisukohti? Ma ei tea.
Milline on sinu suhe eesti kultuuri ja kirjandusellu?
Vahepeal tundub, et meie kirjanduselus jääb puudu oskusest vahet teha kunsti ja mingi täieliku dilentantismi vahel. Aga võib-olla on see igal pool nii, mitte ainult meil ja kirjanduses. Kui kõik teavad kõiki, on paratamatu, et objektiivne kriitika kaob. Minu isiklik seisukoht on, et kunstnik peaks aktiveeruma alles siis, kui tal on midagi öelda. Vastasel juhul vahetagu eriala, mingu poliitikasse või mõnda kolmandasse auku. Sest mingi selline taidlemine, kus rõhk vormil välistab igasuguse sõnumi, on tänases Eestis eriti groteskne. Sest suundi, mida muuta tuleks, on kohutavalt palju.
Kas sa kirjutades kujutasid ette, kes sind loeb, ja kas sind loevad need, kellest sa kirjutad? On sul mingi kindel sihtgrupp, vanuseline või muu?
Muidugi. Sageli mõtlen, kuidas üks või teine tuttav mõnele peatükile reageeriks. Ja siis vahel helistan või küsin msn-is üle, et vaata, selline lõik tuleb, kuidas on? Sageli ei küsi ka. Sellega on alati mingid jamad. Keegi pole kunagi rahul. “Mina olin siin” on selliseid konflikte kaanest kaaneni täis. Mis mul muud üle jääb, kui öelda, et sorri, sõbrad – see on nüüd kirjandus.
Need, kellest ma kirjutan, loevad niikuinii. Ja siis mõned veel. Aga mingist segmenteeritud turust ma küll kirjutamisega seoses ei mõtle.
Mis teemad sind huvitavad, korda lähevad (väljaspool kirjandust ja kultuuri)?
Mulle läheb praegu väga korda erivajadustega inimeste tööhõive küsimus. Võib-olla on see ka seoses sügisest ETV-s algava saatesarjaga “Puutepunkt,” mille reissöör olen. Varem lihtsalt ei puutunud selle valdkonnaga kokku, ei mõelnud sellele nii palju.
Praegu on näiteks valdav olukord, kus täiesti töövõimelised inimesed lülituvad süsteemist välja mõne üksiku disability tõttu, kuigi nad saaksid ja tahaksid tööd teha. See, et paljud ühiskonna liikmed ei tunne end vajatuna, on tegelikult vist palju laiem probleem. Aga ma loodan, et see hakkab muutuma. Mõned positiivsed märgid puuetega inimeste tööhõives on juba näha. Näiteks need juhtumikorraldajad tööhõiveametites on minu meelest suhteliselt hea algatus.
Millised on sind mõjutanud raamatud, filmid, muusika?
Chuck Palahniuki (raamatute “Fight Club”, “Choke”, “Lullaby” autor, toim) looming on kindlasti suur mõjutaja. Kunagi, kui ma veel ise ei kirjutanud, oli see midagi, mis mulle väga korda läks. Eesti asjadest oli Kaur Kenderi “Yuppiejumal” otsene põhjus, miks ma kunagi üheksandas klassis juba otsustasin, et peaks pärast keskkooli reklaami õppima. Rääkides sellest, et mitte ainult Hollywood ei mõjuta laste psüühikat, eks ole.
Filmidest parem ei räägiks üldse. Kui midagi lahedat näen, siis see mõjutab kohe. Kui ma kunagi ise mõne filmi teen, siis vaatame ja räägime nendest mõjutajatest.
Muusika mind eriti ei mõjuta. Aga see on vajalik. Mu naabreid mõjutab tõenäoliselt rohkem. Aga ma ei ärka muidu hommikul üles, kui keskus nurgas karjuma ei hakka.
Milline on su sõnum kirjanikuna? Meie ühiskonnale?
Sõnum ühiskonnale on, et ärge saage lapsi, kui te neid ei armasta. Muidu nad kasvavad suureks ja hakkavad teist sitasti kirjutama.
Millist elukvaliteeti pead enda jaoks elementaarseks, mida sa tahad elult saada ja mida sa oled selleks valmis tegema?
Ma tahaks elada nii hästi, et söögi peale ei peaks mõtlema. Et kõht poleks tühi. Tühja kõhuga ei suuda ma üldse millelegi keskenduda. Selles mõttes olen nagu tita.
Normaalne oleks ka, et telefoni ja läpakat ei peaks vahepeal ära müüma, et üüri maksta. No need probleemid on nüüd möödas, ma loodan.
Proovin püsida mingi sellise elukvaliteedi juures, kus ma ei peaks mõtlema ebaolulistele asjadele. Et saaksin tegeleda ainult sellega, mis mulle korda läheb. Ja et mu tüdruk ei peaks kooli kõrvalt ettekandja olema, kui ta ei taha.
Elult ei taha ma enam midagi saada. Kõik on olemas. Ainult tahaks, et tervis püsiks korras. Silmad eriti. Nendega on viimasel ajal natuke probleeme olnud.
Õpid sa praegu ka kusagil?
Tallinna ülikoolis. Filmi ja video õppetool. Audiovisuaalne meedia. Teine kursus.
Mis tööd sa teed? On see ajutine?
Sügisel algab ETV-s “Puutepunkt”. Sellega olen juba praegu reissöörina seotud. Assistendina olen palgal “Parlamendi” saate juures. Väljaspool televisiooni teen veel mõnd haltuurat reklaami ja müügi alal, aga need ei ole mingid töökohad. Olen rohkem konsultandi rollis. Ja kõik see on ajutine. Terve elu.
Mis naljast lugu pead?
Pulmad. Rahvas on kogunenud kirikusse. Altari ees seisab noorpaar. Valitseb ülev, pidulik meeleolu. Rahva pilgud on suunatud pruudile ja peigmehele. “Kui ilus paar,” õhkab üks neiu rahva hulgas oma poisile. Poiss mõtleb hetke: “See pole baar. See on kirik.”
*Vareenikunäksija – Tartu tudeng, ürgboheemlane, kes õpib humanitaaraineid ja kellel on vähe raha, aga kellele piisab vähesest. Näiteks kotitäiest vareenikutest, mille täidiseks soovitavalt kapsas, kartul või kohupiim, aga mitte liha. Armastab juua palju teed.
