Saukas ja Karusoo tõid Marie Underi elu teatrilavale
Katrin Saukas, kes pani kokku käsikirja, läks teatri (ja ka vaataja) jaoks ebamugavat teed pidi. Konfliktide ja tegevusliinide ehitamise asemel asus ta looma Marie Underi elu kroonikat. Mitte et selles kokkutraageldatud elukroonikas konflikte ja tegevusi poleks. Need pole “Underi” tekstis esmatähtsad. Tähtis on luuletaja elu ja lugu.
Teiseks on tähtis kirjanike rühmitus Siuru, sest Underi lugu on tegijate hinnangul osa Siuru loost. Sestap on laval tähtsad siurulased Tuglas (Raivo Trass) ja Adson (Sten Zupping) ning videoekraanil Gailit (Kristjan Sarv), Semper (Taavi Teplenkov) ja Visnapuu (Alo Kõrve). Puudu on Carl Hacker, Marie Underi abikaasa ja laste isa. Asi pole selles, et tema isik ei pakuks dramaatilist pinget – Marie Underi lahutusasjad leidsid kõlapinda nii tollases seltsielus kui ka Eesti kirjandusloos. Hacker ei kuulu “Underi” tegelaste hulka, kuna ei mahu kultuuriloolisesse panteoni, mille lugu jutustada tahetakse. Lisaks on laval kaks härrasmeest, kes suhtusid Underisse soojemalt, kui seda lubaksid sõpruse kütked – Eduard Vilde (Ago-Endrik Kerge) ja Ants Laikmaa (Egon Nuter).
“Underi” lavastaja Merle Karusoo teatrile kohaselt on ka “Underi” igal elemendil dokumentaalne põhi. Näitlejate suust kõlavad sõnad, mida keegi on öelnud või kirjutanud. Juba tõlgendatud kujul. Ja mitte ainult tõlgendatud: näitleja annab reale erakirjast uue elu – emotsionaalse värvingu. Tuleb ju välja mängida ka see, mis väljaöeldud sõnade taha jääb.
Mäng lõuenditega
Lavastuslikult on appi võetud mitmeid abitegevusi. Perioodi, mil Underit kummardavad nii Adson kui ka Tuglas (tegu on vist aastaga 1917), kujutatakse veekausside abil. Kõik kolm siurulast pesevad seal lõpuks oma jalgu – nähku vaataja selles endale meelepärast sümbolit.
Lavastust läbib aga mäng rippuvate lõuenditega. Etenduse alguses pesupulkadega nöörile riputatud linad saavad etenduse edenedes seltsiks Ants Laikmaa maalid. Peagi ilmuvad sotsialismipunased maani rippuvad lipud, et asenduda hiljem uut värvi lõuenditega. Rippuvate kangaste teisenemine on osa lavastusest, milles kulgeb Eesti haritlaskonna lugu. Kumu auditoorium saab seda täis – teatritegemise seisukohalt on see hea ruum.
Lavastuse näitlejatööd on ekstraklass. Ago-Endrik Kerge Vilde, Egon Nuteri Laikmaa, Raivo Trassi Tuglas ja Sten Zuppingu Adson on head kõnes, plastikas ja ümberkehastumises. Teksti edastamise mõtteselgust saadab kehavalitsemise täpsus. Katrin Saukase tähetund saabub finaalis, kui kirjadest pärit ainesega jätkuv lugu jõuab aastasse 1940. Under loeb oma värsse, tuues loosse kunstkirjandusest pärit emotsiooni. See on kulminatsioon, kus haritlaste ahastus ja pagendusse minek kasvab üle rahva saatuse peegelduseks. Saukas saab hakkama sellega, et tõestab Underi sõnailu erakordsust ja jõudu.
Huvitav, et teised ajaloopöörised, mida lavategelased läbivad, ei saavuta sellist teatraalset väge ega lummust. Aastad 1905 ja 1917 tulevad küll kõneks, kuid ajastu pilti siit ei kerki. Kas jääb teatritekstis materjali puudu või on need aastad tegijatele ja vaatajatele juba kaugeks jäänud? Ent luuletaja kujunemises pole need vähetähtsad.
Teatrilavastus on tähtis selle poolest, et paiskab avalikkuse ette Adsoni ja Underi arhiivis peituva pärandi. Teatritekst on loodud kümme aastat tagasi kirjandusmuuseumi jõudnud arhiivimaterjali põhjal. See on vajutanud etendusele oma pitseri. Kuna Adsoni ja Underi arhiivimaterjalid on loodud, kogutud ja ka valikuliselt säilitatud Adsoni osava tsensoripilgu all, on ka lavastuse Underi-käsitluses midagi, mis pärineb Adsonilt. Lavastuses on vaimustust ja truudust. “Under” on kui teatritegijate paazˇikummardus suurele eesti naisluuletajale.
