„Olin inertne ja passiivne poiss,” meenutab Sauter lapsepõlve. <p>Foto: Andres Putting

Petrone Prindi „Aja lugu” on üks õnnestunud sari, nii kirjastuse muude teoste kui ka üldise elulookirjanduse taustal. Ka Peeter Sauteri lapse- ja noorukipõlve mälestusi sisaldav „Lapsepõlvelõhn” ei jää eelmiste autorite (sealhulgas Andrei Hvostovi, Viktoria Ladõnskaja, Mari Saadi, Maimu Bergi) kehtestatud kvaliteedinormile alla. Muidugi kirjutab Sauter ka kõigis oma ilukirjanduslikes tekstides eelkõige iseenda elust: tema värskemad teosed, nagu „Ära jäta mind rahule” või „Märkmeid vaeste kirjanike majast”, tunduvad küll suuremas osas autobiograafilised.

Ometi tundub miskipärast, et „Lapsepõlvelõhnas” on autor veelgi rohkem alasti ja avali kui nimetatud teostes. Või kes seda täpselt teab, hoiatab Sauter ju sissejuhatuses isegi, et ilmselt maalib ta endast õilsama ja teistest sellevõrra kehvema pildi. Autor lubab järgida Viivi Luigelt kuuldud soovitust, et kirjutada tasub ainult häbiväärsetest asjadest, aga kes siin ikka kontrollida saab, kas kõige häbistavamad lood ikka raamatusse jõudsid. Ent siira mulje jätavad need erilise süsteemita kokkukuhjatud anekdoodid ja mõlgutused küll.

Avalehele
1 Kommentaari