Seal, kus lõpeb teater, mind ootab žürii

Juba 27. märtsil tunnustatakse Eesti kutselise teatripere möödunud aasta kirkamaid saavutusi.

15 teatripreemia üheaegne määramine loob olukorra, kus suurem osa neist jääb kolme-nelja tähtsama varju. Ja iga valdkonna väljakuulutatud kandidaadid jäävad omakorda laureaadi varju.

Kokkuvõttes annab laureaatide nimistu aasta sõnateatrist ähmase ja juhusliku pildi. (Teisi žanreid, sh lastelavastusi, ma hinnata ei saa ega ilmselt ei suudagi.) See pole kuidagi võrreldav selektsiooniga, mis tehakse igasügisese Tartu draamafestivali jaoks. Kollektiivne vastutus on paratamatult lahjem kui festivali kuraatori personaalne vastutus. Viimase valikuga võin küll samuti mitte nõustuda, kuid saan alati aru, et tegu on kavakindla teatripoliitilise aktiga, mitte juhusliku kompromissiga. Samal ajal pole kuraator ju diktaator, küllap peavad nemadki kolleegidega nõu ja arvestavad nende arvamust. Lühidalt: iga draamafestivali põhiprogramm on kunstiline, teatriauhindade laureaatide valik seevastu kunstipoliitiline akt.