Tema olemasolu eest peame tänama sotsiaalpoliitikat. Muidu oleks ta need villased mantlid, nailonjoped, viigipüksid, krimpleenkleidid, laia kraega pluusid ja värvilised baretid ammu ära visanud. Nüüd aga tatsab ta tänavatel ja parkides teadmisega, et nii mõnigi noor on valmis tema riiete eest Eesti keskmise palga hakkama panema. Ta on nagu euroremondibuumist puutumata jäänud miljööväärtus, mis alles nüüd hinda läheb. Tema välimuse väljapeetuses pole sugugi kõrvaline tõik, et tema arusaam riietusest kujunes välja ajal, kui esimene teksapaar polnud veel Soome laevalt maha astunud ning kohalikud stiili-ikoonid olid noored Väino Aren ja Heli Lääts.
