Seitsmekäeline miraazh
Vastavatud Moderna Museet pakub oma uutes ruumides teise näitusena ulatusliku retrospektiivi Joan Miro loomingust. Kuulsa kataloonlase lapsemeelset maailma, mida Octavio Paz on nimetanud seitsmekäeliseks miraaÏiks, on nauditav vaadata ka suurtes kogustes. Näitus algab Miro kergelt kubismilähedastest maalidest, mis muutuvad kohe pärast esimest Pariisis käiku 1920. aastal. Seal liitus ta sürrealistide grupiga, hoides nendega siiski piisavalt distantsi. Üldse elas ta väga tavalist ja korralikku elu. Miro sõpruskonda kuulusid Picasso, Braque, Masson, Tzara jt. Loomemeetod on Mirol sürrealistlik, haakudes voolu varasema, psüühilise automatismi staadiumiga. Kogu Miro loomingut läbivad kujundid on spontaanse joonistamise tulemus. Mitmed 1920. aastate alguse maalid on sündinud näljast tekkinud hallutsinatsioonide mõjul.
1930. aastate algul tabas kunstnikku kriis, sest ta tundis, et maal on tema jaoks ammendunud. “Ma tahan tappa maalikunsti,” kuulutas Miro. Valmisid mitmed assamblaaÏid ja skulptuurid. Hispaania kodusõda vapustas Mirod samuti nagu teisi Pariisi hispaanlasi. Koos Picasso “Guernica” ja Alexander Calderi mobiilidega esines Miro 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel.
Pärast Teist maailmasõda nautis Miro elava klassiku staatust. Kunstnik suri 1983 Palmas.
Stockholmi Miro näitust saadab veel eri väljapanek kogu sürrealistide loomingust, mis muuseum on aastate jooksul omandanud. Kesksel kohal on Salvador Dali “Wilhelm Telli mõistatus” Leniniga peaosas. Samas saab ka ülevaate sürrealistlikust traditsioonist rootsi kunstis.