Selgus 2022. aasta Veneetsia biennaali Eesti esindus
Näituse idee algpunkt on 20. sajandi alguses tegutsenud ja nüüdseks unustatud Eesti kunstniku Emilie Rosalie Saali umbes 300 pilti. Saal maalis troopilisi taimi Hollandile kuulunud Ida-India saartel, kus elas ja reisis abikaasa Andres Saaliga aastatel 1899–1920. Saalist ja tema elust lähtudes loovad näitusele uued teosed kunstnikud Kristina Norman ja Bita Razavi, kes esitavad oma teostega olulisi küsimusi poliitika, ühiskonna, kultuuri, soo, rahvusidentiteedi ja globaalsete protsesside kohta. Projekt peegeldab omavahel põimunud ajalugude, „võitjate” ja „kaotajate” suhteid ning nende mõistmise keerukust ja mitmetahulisust.
Žürii hindas võiduprojekti puhul selle intellektuaalset mitmekihilist ülesehitust, tiimi tehtud põhjalikku uurimistööd ja näituse ideega tõstatatud teemade, nagu kolonialismi, naisajaloo ja identiteediküsimuste aktuaalsust tänapäeva maailmas. Eesti näitus toimub erandina 59. Veneetsia kunstibiennaali südames, Giardini näitusealal. 1997. aastast eri kohtades üle Veneetsia tegutsenud Eesti paviljoni kutsus oma ajaloolisse paviljonihoonesse Hollandi paviljoni korraldaja Mondriaani Fond. Hollandlased kolivad seekord hoonest välja ja esitlevad oma näitust mujal linnaruumis.
Veneetsia biennaali Eesti paviljoni konkursile laekus tänavu 38 kunstiprojekti, mis on viimaste aastate lõikes rekordiline. Nende seast valiti teise vooru viis kunstiprojekti, mida arendati edasi kahe kuu jooksul. Teises voorus osalesid kunstnikud Merike Estna, Edith Karlson, Flo Kasearu ning kuraator Alfredo Cramerotti kunstnike Paul Kuimeti ja Sarah Entwistle'i loomingut kaasava kuraatoriprojektiga. Rahvusvaheline žürii tunnustas osalenud kunstnike kõrget taset ja põnevaid loomingulisi suundi.
Kunstnike ja kuraatori tutvustus
Kristina Norman (1979) on Tallinnas elav kunstnik ja dokumentaalfilmide režissöör, kes oma teostes uurib rahvusidentiteedi, ühiskondliku mälu ja avaliku ruumi kokkupuutealasid. Tema seni viimane Eestis esitletud teos on poeetiline dokumentaal-performance „Kergem kui naine“ (2019). Normanile on see teine kord Veneetsia biennaalil osaleda, 2009. aastal esindas ta Eestit sooloprojektiga „Järelsõda“.
Bita Razavi (1983) on Iraani juurtega kunstnik, kes jagab oma elu Helsingi linna- ja Eesti maakodu vahel. Tema looming keskendub igapäevasituatsioonide jälgimisele, mille põhjal teeb laiemaid järeldusi ümbritseva kultuuri ja ühiskonna kohta. Oma viimases projektis „Balti remondimuuseum“ (2019) on ta uurinud eestlaste remonditegemise praktikaid.
Emilie Rosalie Saal (1871 – 1954) oli Tartus sündinud kunstnik, kes õppis tsaariaegses Peterburis kunsti ja reisis koos oma abikaasa Andres Saaliga toonastel Ida-India saartel. Selle aja jooksul valmisid sajad akvarellid ja maalid troopilistest taimedest ja viljadest. Tema töid hindasid kõrgelt teiste seas näiteks Hollandi Kuningliku botaanikaaia teadlased, 1926. aastal oli Saali teoste näitus Los Angelese Ajaloo, Teaduse ja Kunsti muuseumis.
Corina Apostol (1984) on Tallinna Kunstihoone kuraator, kes on varasemalt töötanud pikemalt Bukarestis ja New Yorgis rahvusvaheliste projektidega, mille fookus on olnud peamiselt sotsiaalselt aktiivsel kunstil. Näiteks on Apostol raamatu „Making Another World Possible“ (Routledge, 2019) üks toimetajaid ja rahvusvahelise kunstifestivali „Shelter“ kuraator. 16. juulil avaneb Kunstihoone galeriis Corina Apostoli kureeritud näitus Alina Bliumise ja Tanja Muravskaja loominguga.