Kuigi Vene kriitikud on filmi üle kuuldavasti nurisenud, arvan, et Stanislav Govoruhhini „Imelise ajastu lõpp” peaks Dovlatovi fännidele meeldima. Paljude jaoks on ta 1970-ndate vene kultuuri kõige lahedam esindaja üldse ja romaani „Kompromiss” ekraniseering kohtleb teda selle vääriliselt. Tõsi, 1970-ndate alguse asemel toimub tegevus 1960-ndate lõpu Tallinnas ja ainuke põhjus paistab esteetiline. Ka teos ise on nagu kummardus 1960-ndatele, kus filmid olid mustvalged, kohvikutes suitsetati ja minikleitides naised eksisteerisid üksnes selleks, et mõnele mehisele negatiivsele tegelasele kaela langeda.
Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: