Lipud juhatavad mind Kuressaare lossini, kus festival igal aastal aset leiab. Põlise haapsallasena on minu jaoks linna kohal kõrguvad iidsed lossivaremed igapäevane vaatepilt, kuid Kuressaare linnuse ja seda ümbritseva pargi ilu rabab ka seesuguste šedöövritega harjunud silmi. Kuressaare lossivaremeis on midagi muinasjutulist ja ebamaist – täpselt see, mida üks ooperifestival õige meeleolu loomiseks vajab.

Kuressaare lossi kõrvale on kahe nädalaga kerkinud kolossaalne musta kangaga kaetud hoone, millele esmapilgul ei oska nimegi anda. Telk? Ei, kõlaks liiga lihtsakoeliselt. Pigem on tegu ooperiteatri „visandiga”, milles on lihtsustatult, kuid meisterlikult tabatud klassikalise ooperimaja elegants ja lähenetud sellele tänapäevases võtmes. Laes ripuvad kroonlühtrid ja raamistiku annavad läikivast metallist laetalad. Olustikus on ka midagi rokikontserdilikku, mida ilmestavad publiku heakskiitvad hüüded ja jalgade trampimine õhtuse „Carmeni” etenduse ajal.

Imestasin algul, et Shanghai ooperimaja valis oma laiast repertuaarist esitamiseks just „Carmeni”, mille peategelane on mustlastüdruk.