Erakogu

Otsingumootor parandab poetry pornoks, öeldakse luulekogus „Aheldatud Jõgeva”. Teravaid ja lühidaid, täpselt kolmerealisi luuletusi sisaldava luulekogu autor Siim Pauklin ongi pärit Jõgevalt, „linnast, mis kunagi ei ärka”. Tartus geenitehnoloogiat tudeerinud mehe tee on ta praeguseks viinud Cambridge’i ülikooli tüvirakke uurima. „Ega mu tee nii kaugele polegi viinud,” arvab ta. „Paar tundi Londoni kaudu lennukiga Tallinna ja siis veel paar tundi autoga Jõgevale. Planeet Maa on väike koht, kõik teed viivad Jõgevale.”

Teose kaanel lubatakse haikusid, aga temaatika ning värsimõõt terminile päriselt ei vasta. „Tänapäeva inimese elukeskkond ja argiprobleemid on teistsugused kui paar sajandit tagasi, mis selgitab ka mu tekstide kaasaegsemat linlikumat üldfooni. Luuletuste mõte on riietatud ajakohasemasse kibemagusasse kuube.”

Kirjastaja Kivisildnik lükkas Pauklini saadetud luuletustest esimese hooga enamiku tagasi, too aga ei jätnud jonni ja kirjutas uued, kuni raamatu mõõdu täis sai. „Me mõlemad kasutasime teineteise peal väsitamise taktikat, et kes enne murdub. Lõpuks ta ilmselt väsis, rohkem aastaid ka juba turjal.” Kivisildnik nimetab Pauklinit piinlikuks realistiks, autor ise lisab mõiste „luulelisuta luule” ehk üleliigsest vabastatud poeesia. „Kui nüüd öeldaks, et selline üleliigse eemaldamine on subjektiivne, siis oleksin nõus. Keegi teine eemaldaks võib-olla selle, mis minul alles jäi. Siit võib aga filosoofiliselt tuletada, et täiesti objektiivses ehk täiuslikus maailmas poleks üldse luulet, silpigi mitte, võib-olla isegi ABBA muusikat mitte. Tuleb rõõmustada, et elame just sellises ebatäiuslikus subjektiivses maailmas – nii on meil luulet ja muudki.”

Nii inimest kui ka kogu inimühiskonda nimetab Pauklin kui luuletaja ja teadlane kõhklematult irratsionaalseteks nähtusteks. „Elus ja inimeses on naeruväärset väga palju, nutuväärset samuti. Kas olla, ja kui olla, siis kuidas olla? Need ei ole minu jaoks vähemalt siiani enesestmõistetavalt vastatavad küsimused.”

Kainestavad rakud

Põhitööna uurib 28-aastane Pauklin molekulaarseid mehhanisme, mis annavad tüvirakule käskluse spetsialiseeruda samm-sammult mingiks kindlaks rakutüübiks inimese kehas. „Näiteks insuliini tootvaks pankrease rakuks. On huvitav mõtiskleda, et ühes mikroskoopilises rakus on kogu vajalik informatsioon olemas, et kujuneks inimene kui toimiv organism ning samas ka kui mõtlev ja tundev indiviid.

Põhiplaanilt on inimesed üksteisele väga sarnased ja evolutsioonilise põlvnemise tõttu on märkimisväärseid sarnasusi ka teiste loomadega. Poeedi ja pärdiku geneetilise informatsiooni võrdlemisel on vaja spetsialisti, et märgata erinevusi. See on minu jaoks ennekõike kainestav teadmine.”