Siiri Minka kahe maailma piiril
Siiri Minka näituse „Roheline tüdruk” teeb ebatavaliseks see, et väljas on vaid üks töö – gobeläänvaip rohelise kapuutsiga tüdrukust ja tema maailmast. Kuid minimalistliku väljapaneku taga on tegelikult gobeläänitehnika suur ajakulu – autor kinnitab, et ühe sellise vaiba kudumiseks kulub umbes pool aastat. Nii võib juhtuda, et suurt personaalnäitust plaaniva kunstniku jaoks lähevad varasemad ideed kolme-nelja aasta jooksul hapuks, kuna inimene areneb ja mõte rändab veel sisse tallamata radadele. Nõnda siis seekord vaid üks vaip. Kuid maailmu selle taga on palju rohkem.
Minka kinnitab, et on sedavõrd kärsitu, et kui üks suur töö on valmis, ei maldaks ta selle lagedale toomisega väga kaua oodata. Plaan teha ühe vaibaga soolonäitus tähendas ka oma maailma korrastamist, oma lemmikmotiivide kudumist üheks tervikuks. Nii on ka sellel gobeläänil varemgi Minka loomingust läbi jooksnud uks, tühi tool ja muidugi inimene.
Varjul ja avali
Tüdruk gobeläänil avab end ja varjab ühtaegu. Kunstnik tajub selles vastuolus hinge salapära, aga ka valu, mis mõistetamatuse ja varjul olemisega kaasneb.
Tavaliselt sünnivad vaipade kavandid kunstniku peas järk-järgult pika aja jooksul, rännates oma sisemaastikel, nähes und päeval. „Kui sellised pildid tulevad, on nad väga selged ja jäävad perfektselt meelde, sellest ma tean, et see on õige asi, et tasub edasi oodata, et sellest lõpuks sünnib midagi.”
Mõnikord tuleb oodata pikalt, isegi kuid. Kuni pildile ilmub mõni uus detail või avab end hämar ala. Selles võimalikult loomulikult kulgeval teekonnal on palju hämaraid alasid, kuid need, kes on seda mööda jalutanud, teavad selle piiritust, kõike võimaldavat avarust, kujundite jõudu ja mõtete keerdtreppe. Sellele viitamiseks on kunstnik galeriisse toonud lisaks mõned elemendid, lõhkudes piirid kahemõõtmelise vaiba, galeriiruumi ja oma kujutelmade vahel.
Minka gobelääni kangelane – rohelise kapuutsiga plika – on pärit ühelt juhuslikult fotolt. Selle tüdruku pilk ja olek tundusid paljusid tema tundmusi kokku võtvat. Nii sai sest tüdrukust Minka minapeegel tekstiilis.
Kannatlikkuse tuleproov
On ilmne, et sellise gobelääni loomine on kannatlikkuse tuleproov. Minka teab oma sisemiste rütmide äratundmise ja kuulamise olulisust: „Praegusel ajal on liiga kiiresse elutemposse viskumine kerge tulema. See tundub vist inimestele normaalne, kuigi tegelikult ei ole. Ma ei ole ka ise kindlasti paraja elurütmi järgimises alati väga hea. On perioode, kui raban liiga pikalt aega maha võtmata ja siis saan hädavaevu pärast sabast kinni, et ennast jälle taas õigele, vaid mulle sobivale lainele saada, välja puhata ja ennast jälle iseendana tunda.”
Minka usub, et tekstiilidisain muutub üha enam tehnoloogia, uuenduste, ilu, moe, kasutusvõimalikkuse ja inimsõbralikkuse omavaheliseks sünteesiks. Vähem on käsi- ja rohkem masinatööd, kuid parimad asjad ühendavad need poolused omavahel. Teine osa tekstiilist on üksikteoste ja autoritehnikate maailm – käesooja ja hingejõuga vääristatud tekstiilikunst.
Minka ei oskagi põhjendada, miks ta on valinud selle teise suuna eriti keeruka haru – suurte seinatekstiilide tegemise, mille „tarbimine” on selles mõttes problemaatiline, et nad on kallid ja koha suhtes nõudlikud. „Ehk on see võimalus olla nõnda kordki elust suurem?” pakub ta. Ja lisab unistades: „Kui saaksime kogu Hiina kauba asendada hea, praktilise ja vastupidava tarbekunstiga – vaat see oleks juba elu.”
Iseenda peeglis
Siiri Minkal on tegelikult kaks elu – paralleelselt tekstiilikunstiga on ta ka kaevanud end psühhodraama (teatri elemente kasutav maailma ning elu mõistmist ja kirjeldamist abistav meetod) maailma. Tal on õnnestunud õppida mitme suurepärase terapeudi käe all, kes on hoidnud kunstniku sisemaailma ees peeglit, mille kaudu pääseb üha sügavamale iseenda sisse. Ning sellest saadav kogemus võib olla vabastav nagu õnnistus.
Sageli satutakse tähtsate asjade juurde juhuslikult. Töötades psühhiaatriakliinikus lastega, otsis Minka enesetäiendamise võimalust, mis ei eeldaks psühholoogiaalast või meditsiinilist tausta. Nii sai valitud psühhodraama kool.
Juhtus nii, et just neil aastail oli Minka leidnud oma sihtrühma, psüühikahäirega inimesed. Minka on töötanud Tallinna vaimse tervise keskuses ja Tallinna psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas. Põhjendades selliseid keerukaid valikuid, tunnistab ta, et see on talle andnud tegeliku vajalik olemise tunde.
Loovuse harmoonia
2007. aastal lõi ta koos mõttekaaslastega mittetulundusühingu Loovmeel, mis liigub vaikselt, kuid kindlalt oma rajal. See sai loodud, et paremini oma psühhodraamaalast tegevust korraldada ja seda ka rohkem mõtestada. Minka usub, et suudab nii anda oma panuse rahuliku, loova, koostööd tegeva ja üksteist paremini mõistva inimkonna heaks. Ta lisab idealistlikult: „Kui me loome mõistmist ja kooskõla oma lähiümbruses, kandub see lainetena edasi järk-järgult kaugemale ja võib-olla ongi niimoodi kunagi ülemaailmne rahu võimalik.”
Kunagi, vahetult pärast kunstiakadeemia lõpetamist oli tal tõsiseid raskusi enda valitud tee põhjendamisega – kunstniku vajalikkus ühiskonnas tundus haprana. Õnneks võib Minka praegu tõdeda: „Olen leidnud üsna sujuvalt lookleva kesktee kahe ala vahel, milles mõlemas saan nautida loomist.”
Kes ta on?
Siiri Minka
Lõpetanud 1996. aastal Eesti kunstiakadeemia tekstiili eriala
2002–2010 õpingud Tallinna psühhodraama koolis
Töötab vabakutselise tekstiilikunstniku, TVTK Pelguranna tegevus- ja teraapiakeskuse grupijuhendaja ja TVTK rehabilitatsioonimeeskonna tegevusterapeudi assistendina
Näitus
Siiri Minka „Roheline tüdruk”
HOP-galeriis 9. augustini
