Suvelavastusele “Mahtra sõda” teevad muusikat ansambel Ultima Thule ja Siiri Sisask, kes ühtlasi mängib keskset tegelast, prantsuse guvernanti Juliette Marchand’i. Esitamisele tulevad neli ballaadi, mille muusika autoriks on Siiri Sisask, sõnad on kirjutanud Peeter Volkonski. Kui kaugel olete lavastuse proovidega?

Teksti taga ma enam kinni pole. Nüüd hakkan juba mängimise peale mõtlema. On vaja teadvustada, mis on sõnade taga, praegu tegelengi süvafilosoofiaga. Kõige tähtsam on teada, miks ma seda teen.

Miks siis?

Mul on selle osa mängimisel oma sõnum nagu Juliette’ilgi. Juliette oli misjonär ning tegi palju asju missioonitundest, mida tollal Eestis ei tehtud. Juliette’ile oli inimese harimine väga tähtis. Ta nägi siinsete inimeste vaimupimedust, sest neil ei lastud areneda. Juliette üritas teha kõik inimeste valgustamiseks.

Mina üritan muusikaga inimeste hinge avada ja neile midagi anda. Ma ei tee seda raha või meelelahutuse pärast, sellel peab olema minu jaoks sisu.

Kuidas sobib kokkumäng Ultima Thulega?

Oleme koos musitseerinud Alo Mattiiseni mälestuskontserdil. Minu muusikat pole nad varem mänginud. Üldse on vähe eesti bände, kellega oleksin nõus koos mängima. Ultima Thule on üks nendest. Ma ei taha ennast üles kiita, Ultima Thule lihtsalt saab minu mõtteviisist aru.

“Igatsuse laul” on singlile lindistatud, kas plaadistate ka teised laulud?

Mul oleks kahju, kui see materjal Mahtrasse puude vahele hõljuma jääks. Need lood on nagu omad lapsed… Olengi sellises üksikema seisuses, et mul pole finantse maksmaks stuudioaegade eest. Ma võin oma poega kasvatada ja maja ehitada, aga ma pole see tüüp, kes käib sponsoritelt väriseva käega raha küsimas. Selleks on vaja mänedÏeri, aga Eestis on vähe usaldusväärseid. Need, keda ma usaldan, on hõivatud teiste projektidega.

Kumb oli enne, kas tekstid või muusika?

Tekstid olid olemas. Ma pean Peeter Volkonskit andekaks. Kui keegi teine olnuks need kirjutanud, oleksin vaevalt saanud luua sellise muusika nagu tahtsin. Kuna Peetriga on nii hea vaimne klapp, siis ta teadis, mida mulle muusika kirjutamiseks vaja on.

Reklaamvoldikul on ka vend Urmas Sisaski nimi?

Urmase osa kujunes kahjuks väikeseks. Alguses pidime muusika koos kirjutama. Urmasel aga polnud aega ning ta lubas aidata mind orkestreerimisel. Ta kirjutas klassikalise muusika partituuri ja rokkbänd ei suutnud seda lugeda. Praeguse partituuri on kirjutanud Urmas Lattikas.

Kaua muusikakirjutamine aega võttis?

Mõned ideed olid mul olemas, sest eelmisel aastal elasin vaikelu ja otsisin iseennast. Üritasin leida vastuseid küsimustele, millele keegi teine vastuseid anda ei saa. Klaver oli ainus sõber, kelle peal sain välja elada depressiivseid ja mittedepressiivseid mõtteid.

Kui tekstid saabusid, läks juba ruttu. Õnneks oli mul aega ja impulssi, et sain lood otse varrukast puistata.

On teil mõni projekt impulsi puudumisel pooleli jäänud?

On. Kõige hullemad tõrked on siis, kui vaim ei kattu bändiga. Siis parem lahkun. Usun, et on palju muusikuid, kes on minus kui inimeses pettunud. Mul on vaja vaimutoitu tegemaks oma asja südamega. Seetõttu pole mul ka Eestis oma bändi olemas. Saksamaal on Boris Bagger ja seal saan areneda. Keegi ei takista mind laulmast nii, nagu tahan. Keegi ei tule ütlema, et ma lähen laulmisega liiale.

Kes tegi teile pakkumise etenduses kaasa lüüa?

Ettepanek tehti Pärnu teatrist. Mulle on oluline, et tuntakse huvi ka siis, kui inimene just orbiidil ei ole. Viimasel ajal olen olnud rohkem Saksamaaga seotud ja keegi ei teagi, millal ma Eestis käin.

Maailm on julm. Tõusuperioodil osutavad kõik tähelepanu, aga keegi ei küsi, mida sa siis sõid, kui sind näha polnud.

Kas olete “Mahtra sõda” lugenud?

See oli nii ammu. Muidugi tean ma raamatu sisu.