Sirje Runge avab hõbemaali
Kõik on sel näitusel nii nagu peab. Vähe sellest, et piltide peal on vähe ja pilte endidki ainult üks, kuid selle eest on see kümme meetrit pikk, hõbedaselt veiklev, läbi-lõhki abstraktne, lumevalgust kiirgav pikk palakas.
Runge poleks Runge, kui ta igal järgmisel isikunäitusel ei demonstreeriks, millest kõigest on võimalik kunstis loobuda; mis on kunstis ülearu. “Minimalism on loobumine ja keskendumine sellele, mis on järele jäänud,” kinnitab ta pressiteates. Ilus mõte, aitab keskenduda põhilisele. Ning põhilisega tuleb ta välja järgmises lauses: “Kui loomine oleks isetu armastamise seisund, siis oleks see maal minu armastuse avaldus maailmale.”
Öelduga on minimalist Runge oma karjääriga nii kaugele jõudnud, et isegi ta ennastsalgav ja askeetlik kunstnikumina tundub talle koormana. Ta pole ju kunagi soovinud oma kunsti koondada ümber ühe arusaamispunkti, pigem ikka vastupidi – otsinud avarust ja ääretust, kõiksust ja universaalsust. Andnud viimase nimel ära kogu reaalse maailma ja saanud vastu tühja ruumi, milles see paikneb.
Äsjavalminud maalis on aga mitu, mitu ja mitu kohtuvat ruumi. Saalis ringi jalutades saab hiigellõuendile heita pilke eri rakurssidest. Ja ainult nii annab see maal end vaatajale. Annab tohutu hulga valgeid maastikke, mäestikke, taevakaari ja pilvi, orge, lumiseid võrasid, jäärünki, kuristikke, hangedealuseid grotte ja varemeid.
See kõik on olemas vaid põgusateks viivudeks, mille kestel vaataja silmanurgast seda hõbedalaama seirab. Ja needki miraaĻid ja fatamorgaanad heiastuvad meile vaid tänu kirka põhjavalguse kohtumisele kunstnikuga, kes teab temast kõike.
