Sisearhitektid: ilus sõna „sise” kohustab millekski

Eelmisel nädalal kolis arhitektuurimuuseumi ja EKA sisearhitektuuri osakonna näitus „Ekspeditsioon Wunderlich: 11 sisearhitekti” veebiaadressile wunderlich.ee. Selle tähistamiseks avaldame vestluse näitusel esindatud sisearhitektide Leila Pärtelpoja ja Vello Asiga, kes lõpetasid Eesti NSV riikliku kunstiinstituudi 1954. aastal.

Sisearhitekt ja mööblidisainer Richard Wunderlich (1902–1976) oli praeguse EKA sisearhitektuuri osakonna esimene juhataja (1940–1941). Ta oli teadaolevalt ka esimene Eesti sisearhitekt, kes omandas erialase hariduse, õppides aastatel 1928–1929 riigi stipendiaadina Kölni Werkschules. Wunderlich on seega üks Eesti sisearhitektuuri eriala kujunemise ja professionaliseerumise võtmeisikuid. Milline kokkupuude oli teil Wunderlichiga?

Vello Asi: Praegused noored teda ei tea, aga ta nimi oli teada, kui me koolis käisime. Kui tulin 1948. aastal esimesele kursusele, kiitsid vanemate kursuste daamid Wunderlichi omavahelises vestluses. Need olid haritud ja andekad inimesed, kes olid kunstikooli astunud 1939. aastal, kui kool sai ametlikult kõrgkooli staatuse. Wunderlich oli mees, kes süvenes, ta oli haritud ja immigrant. Ta sai mööblitööstuse kunstiliseks juhiks 1920-ndate lõpupoole ja oli Pariisi maailmanäitusel auhinnatud.