Sisyphosed Endla heinakuhjal
Pärnu teater sai "Küüni täitmisega" oma festivalitükiks sobiva Kõivu-hiti
"Küüni täitmine" Endlas: Sajandilõpu teatripildis mõjub värskendavalt juba see, et Madis Kõivu näidendites on mehed mehed ja naised naised. Pildil esiplaanil Lilian – Kristiina Kütt ja Anu – Carmen Mikiver.ENDLA
Madis Kõivu "Küüni täitmine" Endla teatri karges ansamblilavastuses talutab vaatajad oma elu absurdi äratundmiseni.
Midagi ei saa kunagi valmis – ükski töö, inimeste suhted ega elu. Kui vahel tundub, et selgus on kätte saadud, lööb miski pildi ikka segi. Ja tuleb hakata uuesti sõnnikupalli mäkke veeretama.
Seevastu lubab teatrikooli diplomandi Tõnu Lensmenti lavastajatöö rääkida väga tulemusest. Mihkel Mutt kirjutab Eesti Ekspressis, et nii tugevat lavastajadebüüti eesti teatris annab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Seda enam, et debüüdiks pole mitte tavapärasem psühholoogiline draama, vaid Madis Kõivu ja Hando Runneli koostöös 1970-datel varjunime all valminud teatritekst, mida seni pole ükski lavastaja ette võtta tihanud.
Maailm heinakuhjas
Mehed ja naised veeretavad küünilakka mürakaid heinapalle. Tööl pole otsa. Heitliku jutu ja lõõbi taga on õhus ürgsed võimu- ja sugutungid. Heinahangud on laval: Kõivu puhul ei jää Shakespeare i mõõdus verelaskmine tulemata. Ega ka Kõivu muhe leppimine eluabsurdiga – Kõivu sõna- ja mõttemängud, et kõik on suhteline.
Kogu Kõivu tarkusele jälile ei jõua, aga midagi tuleb oma eluseoseid pidi igaühele tuttav ette. Või varasematest Kõivu-lavastusest. Neid on tänaseks eesti teatris omaette uhke rida.
Kõiv on tekitanud eesti teatris terve fenomeni. Kultuskirjanik, kelle tuuma naljalt katki ei hammusta ja ometi eesti teatrite leib. Ka kuurorditeater Endla on saanud nüüd just Kõivuga oma festivalitüki!
Ei saa öelda, et Lensment Pedajase Kõivu-lavastustes kiidetud "atmosfääri" kaanonile otseselt vastanduks. Võib-olla on Lensmentil olnud lihtsalt lavastajatarkust pöörata trupi vead heaks. Pärast Pedajase lavastuste a capella laulmist, kriibib Endla näitlejate laul karuselt kõrva. Miks mitte lugeda seda taotluseks: kui tegelastel sõnad otsa saavad, hakatakse loodusrahva kombel joiguma.
Endla lavastus on Kõivu tekstist osanud välja võtta selle eeldused jõuliseks suure lava kujunditeatriks. Muljet Becketti mõõdus mudelnäidendist toetab noore kunstniku Liina Tepandi pleekinud ja must-valgetes toonides kujundus.
On oletatud, et Kõiv katsetas "Küüni täitmisega" kirjutada eesti "Godot d oodates". Pole ime, et näidend küüni suletud inimestest, tekitas 1970-ndail võimumeestes "kahtlusi". Mis siin rääkida, vahepeal kaob üks tegelastest heina sisse "auku " ja tuleb siis teadjamehena "sealt" tagasi... Praegu tekitab omaette rõõmu see, et "Küüni täitmine" ei muutu enam ahtalt poliitiliseks allegooriaks. On ju uhke, et ühes eesti heinaliste loos peegeldub terve maailm.
Mehed ja naised
Kõivu ürgjõuline vägevus pole ainult mõttesügavuses, vaid ka tegelaste kehalikkuses. Füüsik Kõivul on filosoofia ja bioloogia läbisegi. Vahelduseks mõjub täitsa värskendavalt, et teatris on mehed mehed ja naised naised.
Peeter Kard, Jaan Rekkor, Ahti Puudersell jätkavad Ain Lutsepa ja Andrus Vaariku alustatud Kõivu tüüakate vanameeste monoloogide rida. Kard kannab selle näidendi sõna- ja mõttemängude pärlina välja heina-jeesuse monoloogi.
Selgema stoorina läbib ka Kõivu "Küüni täitmist" saa-tuslik sohipoja lugu. Isata poiss Lui on omakorda naistelemmik. Meelis Sarvel on varasemaga võrreldes siin mängus kontrastsemaid värve.
Diana Tammisto Kreeta täiendab Kõivu rikkumata bioloogiliste vaistudega naistegelaste rida. Üks parimaid stseene on lavaaugu kohal jalgu kõigutav armukolmnurk, kus Kreete süüdimatul ilmel veenvalt naiselikku demagoogiat (miks ta eelistas teist isast) ajab.
Undi kirjanduslikel seostel mängiva teatri kõrval on Kõi-vu teatritekstid eesti teiseks mainstreamiks tõusnud osa.
