Anne Holt ei ole ainus. Kuulsamatest Skandinaavia kirjanikest on viharoimade ja ekstremismi teemal kirjutanud muidugi Stieg Larsson ja  Henning Mankell, ent nende kõrval leidub eesti lugejale vähem tuntud kirjanikke. Nordic noir’i viljelevad kirjanikud on üle maailma kuulsaks saanud sellepärast, et nende teosed eristuvad muu maailma kriminaalkirjandusest: nad on sünged, teravad, ei pelga krimiraamatusse sotsiaalsete probleemide toomist ja pakuvad seega meelelahutust veidi intelligentsemale lugejale.

Võib-olla on seni mööda vaadatud sellest, miks on need raamatud oma kodukandis nii populaarsed? Tundub, et Skandinaavia krimiromaanid on skandinaavlastele endile üks väheseid võimalusi oma hirmudele silma vaadata. Hirmudele, millest ei ole sünnis avalikult rääkida. Mitmekultuurilisus ja sallivus on skandinaavlastesse sügavalt sisse kasvatatud ja vähesed neist söandaksid tunnistada, et ei salli immigrante. Iga skandinaavlane teab, et avatud ühiskond ja multikultuursus on absoluutsed ideaalid, mille kasulikkuse eitamine oleks hullem verepilastuse heakskiitmisest. Neid, kes söandavad oma hirme tunnistada, ähvardab ekstremistiks ja harimatuks ksenofoobiks pidamine. Sotsiaalse krimikirjanduse lugemine, kirjutamine või sellel teemal arutlemine on aga süütu tegevus, milles pole pealtnäha vähimatki viidet võõravihale.

Nii et võib-olla annavad skandinaavlaste tegelikest tunnetest aimu sealsed raamatumüügiedetabelid, mille eesotsas troonivad sünged krimiromaanid viharoimadest, vägistamistest ja endassetõmbunud hulludest.

P.S.  Mõtteaineks: millest räägivad eesti krimiromaanid?