Soans: Raidpere kunst diagnoosib foobiaid
Millest Mark Raidpere näitusel juttu tuleb?
Mark on ühe sellise trendi esindaja, mis on Eesti üheksakümnendate kunstis ja ka rahvusvahelises kunstis väga levinud. Tegu on kunstiga, mille keskmes on pihtimus – midagi, mis on väga eraviisiline, midagi, mis on väga privaatne ja vihjeline.
Aga Eesti, kas Raidpere esindab ka Eestit?
Meil Eestis on see pinge privaatse ja avaliku vahel palju dramaatilisem kui keskmises lääne ühiskonnas. Kiired ühiskondlikud muutused ja eraelus soriv press on asetanud inimeste isikliku sfääri tugeva surve alla. Raidpere on selles mõttes paradoksaalne kunstnik, et ühelt poolt ta hindab privaatsust, kodu ja perekonda väga tugevalt, need on tema kunstnikuisiksuse olulised pidepunktid. Sellest hoolimata on ta kunstnikuna programmiliselt end neist turvarihmadest vabastanud ja näitab avalikult oma isikliku turvatunde garantiisid.
Millises formaadis see teema publiku ette jõuab? On see foto, nagu Raidpere puhul ootuspärane?
Seal on fotot, seal on videot. Ka anriliselt on väljapanek väga erinevatest klotsidest koos – kehakeskne dramaatika enesepildistustes, uurimuslik video, intervjuuvorm ajakirjandusliku suhtlusena. Kese on privaatsus, kuid viisid sellele lähenemiseks on kirjud. On emotsiooni peale mängimist, on uurimust. Mark on end aastaid elatanud moefotoga, mis annab talle ühe tausta. Siis on ta kunstilise fotoga Eestis tuntuks saanud, ning lõpuks on ta õppima läinud filmi, mis annab talle sotsiaalsemat tundlikkust.
Seoses sotsiaalsuse ja eri taustadega meenus mulle, et vanasti oodati rahvuspaviljonidelt oma päritolumaa laiemat esindamist. Kas Raidpere sügavalt privaatne ja vihjeline kunst ikka saab sellega hakkama?
Ma arvan, et illustratiivsus ja esinduslikkus ei ole tugeva kunsti väärtused. Kui aga mõelda, et Raidpere kunsti täidavad märkimisväärselt homoseksuaalse identiteedi sõnastamise katsed, tuleb kohe meelde Eestis neis küsimustes valitsev repressiivse normaalsuse diktatuur. See ütleb Veneetsiasse kogunenud kunstiüldsusele juba midagi laiemat kõigi üleminekuühiskondade kohta uues Euroopas.
Kas intiimne keskustelu oma pereliikmetega, nagu sa Raidpere projekti kirjeldad, üldse kostab välja sellisel hiiglaslikul turuplatsil nagu Veneetsia kunstibiennaal?
Turustamine on kogu kaasaegse kunsti küsimus. Suurtel foorumitel on tähelepanu võitmine kindlasti raskem. Kuid me ei tohiks seda tõsta peamiseks eesmärgiks. Minu eesmärgiks on intiimsfääri kui sellist vastandada pealetungivatele reality-show’dele, mis kipuvad esimest alla neelama.
Näituse nimi on “Isolaator”. Kas nende teles lavastatud eraelude eest siin pakku poetaksegi?
Vältimaks selle küsimuse otse pealeminevat tarmu, meenutan Jürgen Habermasi raamatut Avalikkuse struktuuri muutus”. Seal kirjeldatatakse toredalt, kuidas mõni sajand tagasi hakkas kunstisalongides ja -vestlustes tekkima selline erasfäär, mis sai kodanikuisiksuse enesetäiendamise ja vaimse küllastamise garantiiks.
See oli kohvikuvestluse sundimatus, mis õõnestas meile kunagi välja praegused endastmõistetavad õigused elada oma eraelu avalikult. See õigus on aga pealetungiva reality-TV ja kõikjaleulatuva kaamerahäbematuse ajal meie, kujunevas ühiskonnas sattunud surve alla.
Kas meil on tegu hoiatava kunstiga?
Jah, kas Mark Raidpere ise tahab seda või mitte – ilmselt mitte –, peab ta siiski hetkel kõige intensiivsemat dialoogi normatiivseid identiteedikonstruktsioone ainuõigena esitavate väärtustega.
Dialoogi?
Jah, iseasi muidugi, kas vestluspooled kunagi kohtuvad ja kas lepitus nende vahel on võimalik. Tegelikult jõuab nende vestlus alati piirini, kus tsiviliseeritud kõnepruuk mureneb, ja siis ei saa öelda, et Raidpere kunst on teraapiline. Ometi on see just selline kontekst, milles tema kunst kõneleb. Tema kunstil on sümptomi tunnuseid, mis lasevad diagnoosida Eesti sotsiaalseid foobiaid.
See on huvitav, esmapilgul tundub Raidpere kunst väga hermeetiline...
Nojah, ega ta ei reklaami Eestit nii nagu sloganid Paremaks muutumise maa” ja näiteks hea disain või logokujundus. Eesti tahab end näidata väikse avatud rõõmsa maana, kuid tegelikult tuleb ju välja midagi muud. Üleminekuühiskonna avaliku ja privaatse kahekõnes jääb kaotajaks eraelu ning siin on Raidpere “Isolaator” paradoks, mis varjab ja avalikustab ühteaegu.
