Sofi Oksanen: iga rahvas leiab „Puhastusest” erineva konksu

Kirjanik Sofi Oksanen ainult muigab heatahtlikult, kui küsida, kas ta tunneb ennast oma loomingu proovireisijana. „Puhastuse” uute tõlgete jälgedes tuisanud kirjanik on juba õige mitu kuud kohtunud romaani lugejatega, andnud eri maade väljaannetele intervjuusid, külastanud raamatumesse ja muid üritusi. Sõitudel nähtu ja kuuldu põhjal kinnitab ta, et väide, justkui poleks väikeste kultuuride kirjandust võimalik mujal maailmas müüa, ei pea paika. Vastupidi, praegu on soodus aeg nii soome kui ka eesti kirjarahva jaoks – rauda tuleb taguda kuni ta on kuum.

•• Kui palju oled jälginud Eestis toimunud arutelusid, mis su loomingu ümber on puhkenud?

Mingil määral olen. Minu meelest on mu loomingu arutelu ajanud juba üle ääre, nii et ma ei jõuagi lugeda kõike, mida minust ja mu loomingust Eestis kirjutatakse. Küll aga tekitab minus hämmastust, et ei tehta juttu sellest uuest olukorrast, mis tänu „Puhastuse” menule on tekkinud, ega taheta seda ära kasutada. Nüüd on põhjala ja ka eesti kirjandusel soodsam pääseda suurtele raamatuturgudele, aga ei tehta jõupingutusi, et suruda sinna läbi uusi autoreid ja uusi teoseid.

Suurtes kultuurides tõlkekirjanduse väljaandmine on olnud ikka suur risk. Aga nüüd on olemas raamat, mis lükkab ümber väite, et väikeste rahvaste kirjandus ei lähe müügiks, ja see mõjutab otsuseid.

Soomes on sellest aru saadud. Hiljaaegu oli üle maailma Põhjamaade kriminullide buum ja selle raames pääsesid suurtele raamatuturgudele ka mõned soomlased. Paistab, et Põhjamaade dekkari’te buum hakkab juba läbi saama ja on tärganud huvi tõsise ilukirjanduse vastu. Seda tuleks nüüd ära kasutada. Soome kirjastused on ärganud ja suruvad oma teoseid välismaale, et need jõuaksid „Puhastuse” kiiluvees uute lugejateni. Ja isegi need, kellele ei meeldi mu raamat või mina, on möönnud, et Soome on saanud mu edust suurt kasu.

•• Kas võiksid tuua mõne näite soome kirjanduse võidukäigust viimasel ajal?

Septembrikuus ilmus Riitta Pulkkise uus romaan „Tõde”, mis kandideerib Finlandia auhinnale. Selle romaani avaldamise õigus on praeguseks müüdud Prantsusmaale, Madalmaadesse, Itaaliasse, Saksamaale, Rootsisse, Norrasse, Taani. Prantsusmaal kirjastab selle suur Albin Micheli kirjastus.

•• Mida peaks tegema, et eesti kirjandust rohkem levitada?

Selleks et eesti kirjandusteoseid müüdaks mujal, on vaja teha tööd. Praegu on õige hetk sellest kinni haarata. Tuleb otsida uusi kontakte ja avardada seniseid. Näiteks Hispaanias oli mul toimetaja, kelle vanaema oli eestlane. Ta oli koostööst väga huvitatud, kuigi polnud ise Eestis kunagi käinud. Ka Taani kirjastuses oli üks eestlase järeltulija, nii et Hemingway lause, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane, osutub õigeks. Võrgustikke tuleks kasutada.

Tõlkimist tuleb rohkem finantseerida, sest tõlkijad pakuvad oma tõlkeid kirjastustele, kes selle järgi otsustavad, kas kirjastada või mitte. Kui tõlge on halb, siis asi ei toimi.

Palju on tõlkijaid, kes tõlgivad nii eesti kui ka soome keelest. See on väga kasulik. Põhjamaades tehakse häid tõlkeid. Aasias ei ole palju inimesi, kes loeksid Põhjamaade kirjandust. Kui raamatul läheb hästi Euroopa suurtes kultuurides, siis on tal eeldusi jõuda ka mujale.

•• Kuhu mujale on „Puhastus” veel jõudnud?

Romaani kirjastamise õiguse on ostnud Jaapan, Hiina, Taiwan ja Lõuna-Korea.

•• Milline eesti kirjandus võiks olla mujal edukas?

Eestis on hea, päevakajaline ja sotsiaalne luule. Aga luulet ostetakse üldiselt vähe. Kivirähk võiks minna. Aga üldiselt ma ei pea ennast eesti kirjanduses nii pädevaks, et selle üle otsustada.

Eestis tekkis seoses „Puhastusega” arutelu, mis ei ole otseselt seotud kirjandusega. Hakati arutama, kas romaan loob Eestist adekvaatse pildi, kas ei jää muljet eesti naistest kui litsidest.

Soomes on tegu sama nähtusega. Mille järgi teatakse soomlasi, milline kunst nende maad esindab? Aki Kaurismäe filmid, Arto Paasilinna proosa, raskerokibändid ja Lordi. Nüüd on siis „Puhastus” ka. See loobki kuvandi, mida veidi tasakaalustavad Nokia ja muumitrollid.

Ma ei tea, et britid või prantslased mõtleksid sellele, mida teised neist loodud raamatute ja filmide mõjul mõtlevad. Või siis rootslased, kellel on pikk ajalugu. See on olnud ikka väikese rahva probleem.

Samal ajal ma tean, et inimesed tulevad Aki Kaurismäe filmide pärast Soome. Minu Prantsuse kirjastus pani kokku rühma sealseid lehetoimetajaid ja tõi nad Eestisse. Nad sattusid vaimustusse. Ma usun, et „Puhastus” äratab ka laiemat huvi Eesti vastu. See võib mõjutada turismi.

•• Eestis on arutletud ka „Puhastuse” adressaadi üle. Kellele sa romaani kirjutasid?

Soomlastele. Võib-olla mõtlesin ka Põhjamaadele, sest mu „Stalini lehmad” oli avaldatud Rootsis.

Mul on hea meel, et Eesti lugejad võtsid „Puhastuse” hästi vastu, aga ma ei arva, et mul oleks küüditamiste kohta öelda midagi uut. Eestis on ilmunud sellest piisavalt mälestusi. Ma ei pea osalema oma loominguga Eestis käivas küüditamise arutelus. Eesti kirjanduses on küüditamisest räägitud sellest peaaegu rääkimata, vihjete kaudu. Lugeja saab sellest aru. Ent teises kultuurikontekstis ei pruugi see toimida. Huvitav on, et näiteks norralaste jaoks oli küüditamine „Stalini lehmades” kõige huvitavam teema.

•• Eesti pressist käis läbi väide, et „Puhastusel” on olnud veel teisigi autoreid peale sinu. Kes need kaasaaitajad olid?

Mul oli kirjastuses väga hea toimetaja, kellest mul oli palju kasu. Kui romaani välja antakse, võiks sellel ikka olla toimetaja, soojalt soovitan.

„Puhastuse” romaani kirjutamisele eelnes poolteist aastat tööd näitemänguga. Näitemängu tegemise ajal olin teinud romaani planeerimise töö ära, see aitas. Olen romaani kirjutades kasutanud oma kujutluspiltides näitlejaid. Aliide Truud mänginud Tea Ista nägu oli väga kerge romaanisse mõelda.

•• Vanemuise „Puhastus” on sul seni nägemata. Kas on kavas seda vaatama sõita?

Esietenduse ajal olin järjekordsel sõidul. Kavatsen Vanemuise „Puhastust” vaatama minna siis, kui see tuleb jaanuarikuus Helsingisse. Olen kuulnud, et kui Helsingin Sanomates ilmus info, et Vanemuise „Puhastuse” lavastus tuleb Helsingisse, oli järgmine päev olnud teatri kassas saba ja osa inimesi jäi isegi piletist ilma, sest interneti kaudu oli suur hulk ära ostetud.

•• Oli sul kontakt ka tegijatega?

Lavastaja Liisa Smith küsis minult luba näitemängu veidi muuta, mille ma ka andsin. Kuidas Tartus „Puhastusel” läks?

•• Tundus, et publik kuulas tähelepanelikult, elas lavastusele kaasa. Aga milline on näitemängu menu laias maailmas?

13. jaanuaril toimub „Puhastuse” esietendus Stockholmi linnateatris. Tean, et lavastaja Åsa Melldahl käis hiljuti Eestis, ta polnud kunagi Eestis käinud. „Puhastuse” lavastamise õiguse on ostnud Islandi rahvusteater, kes võttis tüki oma kavva. Islandis on ka romaani edu olnud muljet avaldav, seal oli romaan pikalt raamatuedetabelite tipus. Seda on müüdud üle 3000 eksemplari ja kirjastaja arvas, et see arv jõuab jõuludeks 10 000-ni. Elanikkonna suurust arvestades on see hämmastav. Neil on ju praegu majanduslikult raske ja raamatud on Islandis kallid. Islandlased on tõeline raamaturahvas, neil on tugev rahvuslik identiteet.

Maades, kus on elatud võõra võimu all, mõistetakse „Puhastust” hästi. Nii on see Islandis ja ka Iirimaal, kus lugejad samastuvad kergesti Eestiga, kuigi Eestist endast ei teata suurt midagi.

Varsti tuleb „Puhastus” lavale New Yorgis La Mama teatris. Esietendusi tuleb mujalgi. Kuid üldiselt käib raamatu ja näitemängu levimine justkui eraldi.

•• Kas su kaubareisijatöö ja suur sõitmine saab millalgi ka läbi? Möödunud nädalal ilmus „Puhastus” Ungaris. Oled seal juba käinud?

Ungarisse lähen järgmise aasta kevadel. Sõite on ees veel palju. Lähen tagasi Prantsusmaale: märtsis on Pariisis raamatumess, aprillis lähen Lyoni, seejärel on Provence’is raamatufestival.  Ega nii rännates ei näe eriti palju. See on väsitav ja õiget tööd ei saa teha.

Reise on kahesuguseid. Enne raamatu ilmumist on tulnud käia ja anda intervjuusid pressile. Hoopis teine asi on, kui raamat on juba ilmunud ja saab kohtuda lugejatega, kellelt kuuleb tagasisidet. Ka raamatu signeerimisi pole mõtet korraldada, kui raamat pole olnud juba mõnda aega müügil.

•• Mida annab lugejatega suhtlemine? Millist tagasisidet?

Igal maal käivituvad erinevad toimemehhanismid. Näiteks Hispaanias saadakse aru diktatuurist, sest mäletatakse Franco aega. Hispaanias ei pea näiteks seletama, mis asi on tsensuur. Põhjamaades peab, sest inimesed ei mõista seda.

Ka poolakatele ei pea seletama, mis on tsensuur. Aga mõjuma võivad hakata kummalised seosed. Poolakaid näiteks erutas „Puhastuses” see koht, kust selgus, et Eesti NSV-s peeti lugu Poolas valmistatud šampoonist.

•• Prantsusmaal oled pärjatud auhindadega ja ühe neist andsid raamatukaupmehed. Kas see tähendab, et jõudsid „Puhastusega” rahvani?

Prantsuse raamatukaupmeeste auhind on tõepoolest laiapõhjaline. Selle hääletamisel osaleb 400 raamatukaupmehest ja 400 lugejast koostatud žürii. Tegemist oli esimese korraga, kus selle auhinna sai tõlkeraamat.

•• Kas see au väljendub ka tiraažides?

Esimene „Puhastuse” tiraaž oli 8000. Nüüdseks on raamatut prantsuse keeles trükitud 130 000 eksemplari ja neist on müüdud üle 105 000.

Raamat tekitas Prantsusmaal laia arutelu. Räägiti Eestist ja sõjaprobleemidest. Minu jaoks oli huvitav, et prantslaste jaoks kerkis seoses „Puhastusega” esile Alžeeria sõja teema. Räägiti okupeerijast ja tema vastutusest.

•• Saksamaal korraldatakse uute raamatute puhul kuulsaid Lesung’eid, lugemisi. Kas „Puhastusega” seda tehti ja kui jah, siis kuidas läks?

Ma ei osanud sellistest lugemistest midagi oodata. Kui neid aga nägin, olin meeldivalt üllatunud. Näiteks Soomes pole midagi sellist üldse võimalik – et inimesed tulevad sissepääsutasu eest kuulama lõiku mingist raamatust ja pärast ostavad veel sealsamas selle raamatu.

Sain aru, et loeb ka see, kui hea on lugeja. Hamburgis näiteks luges raamatut väga hästi ette Anna Thalbach, kes on tuntud filmi- ja teatrinäitleja. Suur, umbes 250 inimest mahutav ruum oli rahvast täis. Igas linnas on selliste ürituste jaoks erinevad kenad kohad. Kölnis toimus lugemine kirikus.

Saksamaal kogesin, et Ida- ja Lääne-Saksamaal suhtutakse „Puhastusse” erinevalt. Endise Saksa DV alal mäletatakse veel Stasi tegevust, paljud lugejad olid kogenud samu olukordi, mis olid romaanis. Lääneosas seevastu suhtus noor põlvkond, kel pole seost DDR-iga ja keda ei huvitanud Nõukogude Liidu ajalugu, asjasse teisiti. Nende jaoks oli Natsi-Saksamaal toimunu absoluutse kurjuse väljendus ja neid šokeeris, et on olnud midagi samaväärset, millest nemad midagi ei teadnud.

Sakslastele on vangilaagrid ja küüditamised seostunud Natsi-Saksamaaga ja Siberi laagrid on nende jaoks uus teema. Tekkis küsimusi, kuidas on neid sündmusi õiguslikult käsitletud. Kas selle vägivallaga seotud inimesi on karistatud? Kui rääkisin Arnold Meri juhtumist, siis see tekitas hämmingut.

Sama lugu oli Inglismaal, kus arutati, et kui natsilaagrid ja -vägivald on hukka mõistetud, siis miks Siberi oma ei ole. See on temaatika, mida teab iga eestlane ja nüüd ka iga soomlane, kuid paljud teised mitte. Päris sellist asja ei ole minuga juhtunud nagu kuulsas küüditamise anekdoodis, kus küsitakse: aga miks nad politseid ei kutsunud? Kuid sinnapoole küll.

•• Estonia teatri asemel tuleb „Puhastus” nüüd ooperina lavale hoopis Soome rahvusooperis. Mida tead selle tegemisest? Kas kirjutad libretot?

Mul on tulnud „Puhastusest” nii palju rääkida, et ei taha sellega enam üldse tegeleda. Ooperis, ma usun, tulevad esile hoopis teised selle loo väärtused kui romaanis või sõnalavastusteatri laval. „Puhastuse” esietendus Soome rahvusooperis peaks toimuma 24. aprillil 2012. Loodan sellest palju, praegu on meie rahvusooperis rohkesti uusi huvitavaid inimesi.

•• Aga „Puhastuse” film? Kuidas see sujub?

Olen teinud stuudioga Solar Films alles eellepingu. Töö läheb kogu täiega käima siis, kui selguvad rahaasjad. Stsenaariumi kirjutab Markku Leino, kes on sagedasti sellele stuudiole stsenaariume kirjutanud.

See on suur projekt. Filmi lavastajaks kinnitatud Antti Jokinen on minu meelest huvitav valik. Olen omalt poolt teinud ainult ühe soovituse: film tuleks üles võtta Eestis ja mitte kusagil mujal.

•• Vene meedias tuntuks saanud niinimetatud inimõiguste eest võitleja Johan Bäckman on sind ikka oma blogis nokkinud. Kõrvaltvaataja jaoks on see arusaamatu. Teil on ju ühine arusaam soome ühiskonnast. Oled sinagi võtnud sõna vähemuste kaitseks. Mõlemad väidate, et soomlane ei suhtu teistsugustesse eriti sallivalt. Miks te ei võiks oma jõud ühendada?

Soomes eestlaste ja venelaste (kelle põhiline kaitsja Bäckman on) suhtes väljenduv rassism pole mingi rassism, kui võrrelda sellega, mida ilmutatakse nende vastu, kes on tõesti teistsugused. Kui tegemist on näiteks teistsuguse nahavärviga inimesega, siis on Soomes tegu tõsiste probleemidega.

Soome olusid iseloomustab üsna hästi skandaal, mis on puhkenud seoses slovaki pärit-olu kirjaniku Alexandra Salmela romaani kandideerimisega Finlandia auhinnale. Ta on nimelt Slovakkia kodanik ja Finlandia auhinna põhikirjas on öeldud, et auhinnale saavad kandideerida Soome Vabariigi kodanike loodud teosed. Minu meelest on tobe, kui sellise sõnastuse pärast tehakse takistusi soome keeles kirjutatud ja soome ühiskonnast rääkivale teosele.

Tänapäeva Soomes on kahjuks kuulda ebaadekvaatseid loosungeid, et soome kultuur olevat ohus. Seejuures apelleeritakse puhta, etnilise soomluse mõistele. Neist probleemidest räägib ka sellise partei nagu Põlissoomlaste esiletõus.

•• Millal on sinult oodata järgmist teost?

Aastal 2012 peaks kirjastuses Teos antama välja mu uus romaan. Samal aastal peaks Soome rahvusteatris esietenduma ka mu uus näitemäng.

•• Kas see on Eesti-aineline ning kas jälle on näitemäng ja romaan samal temal?

Romaan ja näitemäng ei pruugi tingimata kokku langeda. Aga Eesti teema on käsil küll. 

Välismaal

„Puhastus” ja Oksanen meedias

••  „„Puhastusega” on Sofi Oksanen sünnitanud meistriteose: ajalooline romaan võtab kokku inimliku julguse, kannatused ja süü ilma lõpliku kohtuotsuseta; naiste romaan kuulutab naiselikkust, langemata ideoloogiasse või labasusse; see on liigutavalt valus pilt kommunistlikust paranoiast ja koletu aja kriitika, samuti annab panuse sõna tundlikkusse ning tugeva ja lähedase suhte tähtsustamisse…” Neue Zürcher Zeitung (Šveits)

••  „Oksase romaan „Puhastus” on suutnud kahe naise saatusest suure andega punuda mitmenäolise ja sügavalt liigutava loo.” Börsen-blatt (Saksamaa)

••  „„Puhastuses” on gooti romaani tasand, lugu armastusest, reetmisest, vägivallast, terrorist ja talumatusest.” Welt Online (Saksamaa)

••  „See raamat ei ole patulunastusest ning pärast pikalt kestnud vaikust võib ajalooperiood, mil natsid lahkusid ja kommunistid algatasid metsiku kollaboratsiooni puhastuse, saada ausa ja kaine käsitluse.” The Times (Suurbritannia)

••  „Aastal 1977 eestlasest ema ja soomlasest isa lapsena sündinud Sofi Oksanen annab selle poole sajandi pikkuse tragöödia edasi suure jõu, külma viha ja jõhkra irooniaga.”  Journal du Dimanche (Prantsusmaa)

••  „Sofi Oksanen näeb välja nagu rokitäht, kuid kirjutab paremini kui Stieg Larsson.” Grazia (Itaalia)

••  „Just nagu triller: me leiame kaks paralleelset vägivallasüžeed, mis räägivad õnnetu loo eesti naistest.” La Repubblica (Itaalia)

••  „See fantastiline romaan on ka Eesti-armastuse deklaratsioon.” Dagbladet (Norra)