Sõimelapse päev on niiiii pikk – lausa üle pea
Kui lapsed tulevad, siis ei ole enam aega.
“Ma lähen lehvitan emmele.”
“Emme läks juba ära. Istu nüüd laua taha, kohe hakkame sööma.”
“Ei, ma lehvitan emmele.”
Aga trepp on tühi, emme jooksis juba tööle. Maret hoiab hinge kinni – kas laps tuleb nutuga tagasi või lepib seekord.
“Tule ka sööma, tule.”
Tulebki. Suur tüdruk, ei nuta.
Sõbrad juba jutustavad ja kelgivad üksteise ees. Igaühel on nii palju rääkida, et teiste kuulamiseks pole mahti. Kevinil on uus koer, niiii suur ja Donna nimeks. Sofia sõidab jällegi Hiiumaale.
“Aga mina tulin täna emmega issiga autoga!”
“Ma tulin emmega autoga.”
“Ma tulin lennukiga.”
“Mul tuleb täna vanaema!”
See on nii kõva argument, et teistel pole enam midagi vastu panna. Kui Elisabethile vana-
ema järele tuleb, on see suursündmus, mida oodatakse terve päeva. Siis ei tohi Elisabethile uusi patse ka teha. Vanaema ise teeb.
Tüdrukud jooksevad nukunurka mängima.
“Meie tahame perenaised olla! Mina hakkan hernesuppi tegema. Mina hakkan magustoitu tegema. Mina panin soola.”
“Magustoidule panid soola?”
“Ei. See on ju frikadellisupp!”
“Aga miks rätik peal on?”
“Selleks et ära jahtuks. Mina teen nüüd maasikakooki.”
“Kas kodus emme teeb sulle ka maasikakooki?”
“Ei, emme teeb mulle kalakooki.”
Nunnud ja armsad, põselohkudega kolmesed võivad olla väga hellad ja head. Aga kuidas jagada ühte jalgratast kolme sõitja vahel? Kas laskuda läbirääkimistesse, mis tundub juba ette kaotatud lahinguna, või tõmmata asi lihtsalt käest? Kes saab endale suure, kividega täidetud ämbri? Kas käimisauto on selle oma, kes sinna esimesena istus või kes kõvemini kisab?
Sõnu on veel vähe. Kui kasvataja ei näe, siis on õigus sellel, kes tugevam või kavalam.
“See on minu oma!”
“Ei, see on minu oma!”
“See on minu, see on minu, see on minu, see on minu!”
“Tema lükkas mind!”
“Tema lükkas esimesena.”
“Ei lükanud!”
“Aaaa! Tema näpistas mind!”
“Ei näpistanud.”
Õpetaja Maret sekkub: “Miks te kaklete?”
“Ei tea.”
“No mõelge siis.”
Aitab, lapsed, aitab. Kui keegi lükkas, siis kogemata. Vaadake, teeme parem päikesejänkut. Oi, näete, praegu on laes. Nüüd seina peal. Nüüd hüppab nagu jänku. Nüüd on nagu mingi loom. Nüüd on lind.
“Surnud lind,” ütleb Kati.
Surnud? Surnud jah. Kati teab, tema ema käis naftaseid linde pesemas.
9.30 Tund
Sõimetund on täpselt nagu koolis. Nüüd peab vaikselt istuma ja kuulama, mida õpetaja räägib. Toolid sätitakse ritta, kaisuloomad vaatavad riiuli pealt, kui ilusti lapsed õpivad.
“Täna on meil selline tund, et me räägime oma emmedest. Kõigepealt räägin mina oma emmest. Minu emmel on valged juuksed ja sinised silmad. Tõuse sina püsti ja räägi, milline on sinu emme.”
“Minu emmel on valged juuksed ja sinised silmad.”
“Minu emmel on rohelised silmad ja pruunid juuksed.”
“Minu emmel on sinised silmad ja hallid juuksed.”
“Minu emmel on ka sinised silmad ja hallid juuksed.”
“Aga mina tahan hoopis oma issist rääkida!”
“No räägi oma issist.”
“Minu issi nimi on Paulo... minu issi nimi on Mart ja Mardi nimi on Paulo. Tal on pruunid juuksed. Lühikesed.”
“Minu issi nimi on Marko. Tal on pruunid juuksed, rohelised silmad, tegelikult sinised.”
Korraga tekib ühel lapsel nii suur igatsus, et peab ruttu riiuli juurde loomakese järele minema. Teised näevad seda ning juba jookseb kogu rühm oma mänguasja võtma. Kodu tuli meelde. Kaisuloom on lasteaias nagu pool emmet.
11.30 Õues
Lapsed tunglevad ukse juures. On suur tegu neid seni toas hoida, kuni kõik on riides. Mõni jalg on suur, kingad kitsad, kellelgi on müts kadunud. Praegu on laste riidesse toppimine käkitegu. Vaat, külmal ajal – siis on endal nahk märg, kui kümmekond last lõpuks talvemundrisse saavad. Maret paneb esikus kingi jalga ja mõtleb samal ajal uue mängu välja.
“Nii: öelge, mis värvi on minu teksad?”
“Sinised.”
“Mis värvi on minu pluus?”
“Punane.”
“Mis värvi on minu kampsun?”
“Must.”
“Mis värvi on minu juuksed?”
“Kollased! Mustad! Valged! Hallid!”
•••
On igati kasulikum olla suur, tugev ja tark vanema rühma laps. Väiksed peavad varem tuppa minema. Väiksed söövad liiva ja ajavad mullitajapurgi ümber. Sellepärast võivad suured liivakasti serval mulle puhuda, väikestel jääb üle all kekselda ja püüda. Mis tunne on olla väike ja vaadata taeva taustal hõljuvaid suurte seebimulle? Ja see malbe iroonia kolmese hääles, kes nooremaga räägib: kuule, sul on nina tatine peas. Ninapühkimispaberit kulub lasteaiapäeva jooksul vähemalt kilomeetri jagu.
“Ei viska teisele liiva pähe!” jookseb õpetaja keelama. Liiga hilja. Me ei viska, me olime vannis. Ikka kõhu peale, seljale – nagu päris.
Piisab poolest päevast lasteaias, et paadunud täiskasvanu reaalsest elust eemale tirida. Lapsed õpetavad väga ruttu nägema kruusa asemel porgandeid ning tühjas ämbris külma vett. Kõver puuoks on mobiiltelefon ja vanad asfaldikamakad kartulid.
“Tädi, tule vaata!” Kaspar näitab auku kännu sees, mis on liiva täis.
“Oi, mis sul siin on?”
“Auk.”
“Mis sul siin augu sees on? Supp või?”
“Liiv.”
“Ja mis need kivikesed on?”
“Kivid.”
Nii suur ja nii rumalad küsimused. Äkki peaks väikeste rühma üle viima?
12.00 Lõunasöök
Röövlid on väsinud ja näljased. Pole õieti aega rääkidagi. Käsi pesema, kriimud näod ruttu kraani all puhtaks ja lauda! Koridoris on vana hea kapsa-, peedi- ja kartulikeedulõhn: kokatädi keetis frikadellisuppi. Kui kasvataja ei näe, võtavad lapsed viimase supitilga kätte saamiseks kausid kätte ja joovad üle serva nagu tassist.
“Palun veel!”
“On ju hea supp, eks?” rõõmustab Maret. “Koka-Niina keetis potiga.”
Magustoiduks on kakaokissell. Kõhud saavad täis, silmad tahavad vägisi kinni vajuda.
12.30 Tuttu
Voodissemineku ajaks on kogu õueväsimus kadunud.
“Hihihihi. Hahaha.” Kus nüüd alles kargaks ja tralliks!
“Kes tahab mulle külla tulla?”
“Mina oskan hüpata ja keksida!”
“Hopp, hopp! Khii! Khii!”
Õpetaja Maret tuleb magamistuppa.
“Kevin ja Sohvi, mis teie seal teete?”
Kevin pistab pea Sohvi teki alt välja: “Ma läksin kogemata valesse voodisse.”
“Nii! Aga nüüd kõik oma voodisse. Tekk peale. Muinasjuttu tahate?”
“Jaa.”
“Aga siis pead padjale, silmad kinni ja kõrvad kuulavad.”
Mis muinasjuttu? “Mõmmi ja aabitsat”? Või hoopis lastest? Hea küll.
“Ükskord elasid ühed lapsed. Need olid ühed väga head lapsed. Nad ei teinud kunagi ühtegi pahandust. Hommikul tulid nad lasteaeda. Siis hakkas neil tund, kus nad rääkisid oma emadest.” Õpetaja Maret räägib terve päeva üle. Kuni need väga head lapsed sõid kõhud täis, läksid voodisse ja jäid magama. Kõik.
“Tahan kitsekese muinasjuttu!”
“Kitsekesest tuleb homme. Nüüd on vaikus. Kõik tuduvad. Kõik said unepai. Tuduge nüüd. Tasa nüüd. Keera nägu seina poole. Silmad kinni. Sohvi, pane ka silmad kinni. Lapsed on väga väsinud. Tasa nüüd. Tudu, tudu. Kevin paneb ka silmad kinni. Pane suu ka kinni. Tuduaeg. Elisabeth, keera nägu seina poole, siis on parem magada. Jah. Maret ka magab. Tudu, tudu. Pai. Kevin, keera nägu seina poole. Elisabeth enam ei siputa.”
“Ma ei siputa!”
“Tubli oled. Tudu, tudu. Pai, pai.”
Lapsed jäävad järjest vaiksemaks. Nohisevad läbi nina. Keegi lausa norskab, nii hea uni on. Uus kasvataja tuleb tööle – Olja.
15.00 Üles ja sööma
“Kaspar, Kati, Helen, tõuske üles! Helen, mõmmi tahab üles ärgata!” Viimased magavad lapsed tõmbavad teki kõrvadeni ega liigutagi, löödagu või trummi. “Mul jääbki täna kolm last magama,” kurdab abiõpetaja Viire. “Varsti tuleb söögiaeg ja siis läheme õue! Teised juba panevad riidesse. Kuulge!”
“Mina ei taha.”
“Kaspar, lase Une-Mati lahti! Kokatädi tegi meile head süüa. Kas kõht on tühi?”
“Ei ole.”
“Kati, kõdi-kõdi!”
“Ma olen väsinud.”
“Vaata, lapsed on juba kõik üleval. Tule sina ka.”
“Tahan magada.”
Viire ei jäta jonni. Ta on osav läbirääkija. Veidi veel ja Kaspar on – kraps! – tal süles. Johannes istub veel tükk aega nagu väike kakupoeg laua taga – kukal sagris, pea kätel ja silmad poolkinni. Õpetaja Olja punub tüdrukutele uusi patse. Lapsed on veel unised ja torssis. Ooteks antakse tatraputru.
“Mina ei taha seda lusikat!”
“Kõik lusikad on ühesugused.”
“Mina ei taha süüa!”
“Ikka peab sööma, natukene.”
Tüdrukud itsitavad omavahel. “Kuule, pepe.”
“Sina oled pepe!”
“Tsˇsˇsˇ, söögiaeg on, lapsed!”
Või tatrapuder. Ühe tüdruku silmad lähevad tumedaks ja kulm kortsu. Meelitage teisi, millega tahate, aga tema ei söö.
“Söö ikka, võta natukene.”
“Mina. Rohkem. Ei. Söö.”
“Kuidas siis sina suureks saad, kui sa putru ei söö?”
“Mina saan ise. Hundi söön nahka.”
Lapsed on omavahel äärmiselt solidaarsed. Kui ikka ühel tuleb pähe hunti süüa, siis ei jäta nad kaaslast tema mures üksi. Täna lihtsalt ei ole pudrupäev. Teine kord sööme.
16.00 Õue
Kevad on. Nüüd ei hoia lapsi enam keegi toas kinni. Õueriided selga, ukse juurde teisi ootama. Korraga näeb Elisabeth aknast tuttavat nägu. Vanaema! Küll ikka tuleb aeglasel sammul, kuid tema juba hommikust saati ootab. Lapsed käratsevad ja nügivad selja taga, aga Elisabeth kamandab: “Olge tasa! Minu vanaema tuleb.”
Ta teatab seda niisuguse häälega, nagu saabuks Inglismaa kuninganna. Lapsed jäävad suurest austusest kuss.
Liivakasti! Jalgrattaga sõitma! Tüdrukud lähevad “turnika” peale. Vaata, vaata, oskad nii kõrgele ronida nagu mina? Ma võin veel selle pulga vahelt ka läbi pugeda. Nägid? Julged nii kõrgele minna?
“Sina, kaval mutt, kuidas sa nüüd siit alla saad?” küsib üks kolmene teise käest.
Appi, aidake, aidake. Kus õpetaja Olja on? Oo-lja, tuu-le sii-aa!
Lapsed mängivad, aga käivad aeg-ajalt aia vahelt vaatamas, kas keegi juba tuleb. Aias on hea, kodus veel parem. Sõimelapse päev on nii pikk. Vaata – niii pikk, et üle pea.
“Minu emme tuleb küll mulle järele.”
“Minu emme ka.”
“Sinu emme ei tule.”
“Tuleb küll.”
“Heleni auto! Helen, vaata! Emme tuli järele!” Helen jookseb taldade välkudes väravale vastu. Teised peavad veel ootama. Sõbrad lehvitavad aia vahelt. Mänguasjade pärast nägelemine on ammu unustatud. Mõnikord kallistavad nad kojuminejaid nii kõvasti, nagu lahutataks neid aastateks.
“Tšau! Tšau!”
“Head aega! Lapsed, lehvitame, homme jälle!”
