Sõnade kuju võtnud elu
Vormsi Püha Olavi kiriku veeres seisab üks sammas. Vabadussõja sammas – kivirahn ja midagi veel. Nõukogulased käskisid muidugi selle Vormsi meestel pärast sõda maha võtta. Nood siis üritasid. Ja raporteerisid: kõik saare traktorid läksid katki. Sambake kasvas sirelivõpsikusse ja unustusse. Jäigi maha võt-mata. Nüüd on jälle nähtaval, ainsa autentsena koopiate seas. Lätlastel jäid peaaegu kõik püsti. Jaak Jõerüüt on äsja ilmunud raamatus „Muutlik” loonud muu hulgas telje Vormsi–Riia. Vormsi, tema vabaduse ja suve paik, Riia, tema teenistuse ja talve paik. Ühes teises mõõtmes esitab raamat telje asjastunud ja asjastumata maailma vahel. Ikka ei suuda JJ ära imestada, kuidas asjad muutuvad suuremaks kui ideed, mis need sünnitasid. Nagu näiteks hiiglaslikud tuulegeneraatorid või vabalt tõlgendatav evolutsiooniteooria. Vahel ehk muretseb ta üle. Sest ilmselgeks peab teadustulemusi mitte niivõrd teadus, kuivõrd ostjat püüdev aja kirjandus.
Aga jah, eks ka vajadus püüda projekte. Ikka ja jälle teeb JJ Vormsil tuld, püüab sellest leida tõde. On kaks eri asja: teha tuli kaminasse, sest pole muud teha, ja siis seda nautida, sellest filosofeerida; või teha tuli kaminasse, sest pole muud teha, nii kuramuse külm on. Ja siis tuld nautida, filosofeerida. Kui on vähe ruumi – aega on niikuinii universumis vähe-võitu –, siis on parem püüda kirjandusteosest kirjutada kuidagimoodi kongeniaalselt, riimis. Seda enam, et Jaak Jõerüüdi raamatus meile igasuguseid riime parasjagu ette pakutakse. Küll Liivilt, küll Blokilt, küll Tjutt-ševilt, küll Ginsbergilt, Zagajewskilt… Kes võõraid sõnu ei mõista, oma asi, kui aru ei saa. „Elu võtab sõnade kuju. Aga maailm?” küsib JJ. Mida pealkiri mulle meenutab? Püüan mälust ammutada, võtan Endel Tulvingu mäluteooriadki appi. Ei midagi, kuid siiski – see on ju Tusklik, Muumioru tegelane. JJ esindab siin minu jaoks ühtaegu kaht poolust. Muutlik. On olnud: hoolas üliõpilane, asotsiaalne hipi, sisemise kompartei asjamees, välimise ministeeriumi ametnik, väikeomanik, suursaadik. Tusklik. On olnud: suvitaja ja luuletaja, kirjanik ja asunik, kõnemees ja… Nüüd püüab oma raamatus täita lünki. Kas need täituvad? Jah, on ju ikkagi huvitav teada, kuidas siis suursaadik oma asju ajab ja mida ta sööb ja kust ta joob. Kes seda otsib, ei pea just päris pettuma, korvi ei saa, aga korvi täis ka mitte. Umbes nagu pühapäevaõhtune seeneline, kui puhkerahvas on metsa läbi kamminud. Kuidas olla teadlane, olemata teadlane? Seda võib JJ raamatust huviga jälgida. „Mina olen samuti teadlane. Ma olen kaua uurinud iseenda asja. Ma olen vaieldamatult mina-teadlane,” iseloomustab ta ennast. Tõe-poolest, see kinnitab veendumust, et igaüks on omamoodi teadlane, et teadus ei ole midagi hermeetilist. Ja veel: „Mind huvitab inimene. Kes ta on, missugune ta on ja millest ta koosneb, kuidas kulgeb inimese rännutee.”
Sõnad, elu ja maailm
Elada Roomas ja Helsingis, New Yorgis ja Riias, Nõmmel ja Vormsil ja Kadriorus ja kes teab kus veel – selleks, et ennast ära õppida? Tänan väga, miks ei võiks selle asemel lihtsalt torusid keerata? Aga näe, ei või. Nägin üht Eesti dokfilmi hiiglaslike torude keevitajatest. Seal üks mees unistas Pariisist. Tema poeg ütles, et Pariis on nõme linn, seal on vaid Eiffeli torn ja Louvre. Isa ütles, et unistab näha Jumalaema kirikut. Vaat niimoodi. Kui seda kirjutan, tuleb Klassikaraadiost Pärdi uus muusika, mis pühendatud Eiffelile. Kui esimest korda Pariisis käisin, ei leidnud Louvre’i kuidagi üles. Lõpuks selgus, et seisin selle ees. Säh sulle siis Louvre. Maailmas on sõnad, ja sõnad tekitavad kujutlusi, mis võivad, kuid enamjaolt ei vasta maailmale. Mõtelda on mõnus, ütleb Runnel. Mõtelda ei keela keegi, ütleb Jõerüüt. Vahel tundub koguni, et kurdab. Kohe ei saa teisiti, kui et mõtted tikuvad ligi. Lisaks sellele tuleb veel 24 tundi teenistuses olla. Ja need tüütud vastuvõtud ja need jubedad kõned ja need Läti hümnid ja need Tallinna tolmused tänavad. Ja need oma vanadust kurtvad põlvkonnakaaslased. See raamat lihtsalt on nõndasuguseks tekitatud, et ei saa kuidagi kraest kinni võtta ja kraani all puhtaks pesta. Kuud ja kuude päevad kõik läbisegi segased, ja kes teab, kuidas nende aastategagi on.
Läks üksjagu aega, kui see süsteemitu süsteemsus kuidagi ääripidi omaseks sai. Siis tundub veel kohati, et oled seda juba enne lugenud. Puhas déjà vu. Selles on oma jumet, mõttedki hüppavad nagu pilveääred. Ei saa muud, kui iseloomustada JJ raamatut fraktaalse, enesesarnase maailma kehastusena. Just nimelt kehastusena – kui proovida seda lugeda, visates liisku, et milline kuupäevalooke enne, ja mis seejärel ja nõnda edasi – kas siis muutuks midagi? Mälus on paljutki olemas, kuid asi seisneb selle ammutamises, õpetab meid Endel Tulving. Ja sedagi, et kronesteesia, sündmuste seostamine ajaga, on omane vaid inimesele. Kas suursaadik on inimene – selles on küsimus. Küsimus, mille lugejana tahtnuksin ükskord ometi ja lõpuni lahendada. Mis oleks üllam? JJ ei lasknud seda teha – kunst, mille ta on loonud, lihtsalt on kunst, ja kunst ei lase lahendada mingeid labaseid küsimusi. Kunsti jaoks polegi mingeid küsimusi. Küsimusi esitab vaid meelelahutus. Mida JJ raamat muidugimõista pole. See on raamat üksindusest. Või ei, kaksindusest oma meelega. Vormsi sammas jäi alles. Küllap jääb ka Riia.
