Soolalaos kuuleb kunsti kinnimüüritud hääli
Asi on mõnede kunstide diskrimineerimises. Pole meist ju keegi laulukaare all pärinud Tormise “Raua needmise” ettekandel meeskooridelt: “Mehed, mida te öelda tahate? Et raud on paha?” Kakssada aastat on eesti rahvas lasknud oma muusikalisel kultuuril aru pärimata lõõritada aiaväravast, koidust, kasest, koplist ja millest iganes. Kujutavalt taidelt nõutakse aga jätkuvalt oma hääleulatuse kokkupressimist mingiks summeerivaks lühisõnumiks, selgesõnaliseks väiteks. Mida kunstnik öelda tahab? Just seda arupärimist on loojad pidanud aina tõrjuma. Tänu Laimrele näeme nüüd, et ka kujutavas kunstis tuleb sõnumi asemel kuulatada häält.
Platon: kunst olgu selge
See meeldetuletus aitab heastada antiiki ulatuvat ajaloolist ülekohut. Juba Platon tegeles kunstide kokkulitsumisega formaalseks teateks. Teadusliku tõetruuduse nimel pagendas see vaimuhiid poeedid ja kunstnikud oma vaimusilma rajatud ideaalsest linnriigist. Mainitud fantaseerijad produtseerivat vaid näivusi ja jäljendusi, mis summutavad tõelise ideaalmaailma helke maistel maastikel. Platoni õpilane Aristoteles lisab sellele välja-ajamisele kohtuotsuse kaalu.
“Loomadki häälitsevad valust ja naudingust, kuid ainult inimesed suudavad sellest kõnelda.” Hääle erinevus kõnest sai talle lõheks looduse ja tsivilisatsiooni vahel.
Kunstidel lastakse tuua kuuldavale oma koduta häält, et selle hirmutav laialivalguvus karjataks mugavaid kodanikke selguse, korra ja ühtlusenõude poole. Paradoksaalselt piiritleb tänane väikekodanlane oma identiteeti just külaskäikudel häälekalt sokeerivatele kunstinäitustele, mis võimaldavad ehitada sümboolse linnamüüri sotsiaalse normi ja nn ebanormaalse vahele. Sünnib patroneeriv sallivus kunstidesse, mis alandab loovuse ratsionalismi pudrukeelseks kojanarriks ja ülendab nagu muuseas karmikäelise keskpärasuse poliitiliseks liidriks.
Mida suudame mõista Oskar Kallise maalist “Kalevipoeg kellukesega” möödunud sajandi teisest kümnendist? Et mingi poolearuline jõujuurikas, joodik ja vägistaja, loodab helinast lunastust? Kas Viiralti “Poeet kõneleb kividele” on meile kuidagi arusaadavam? Kas Ene-Liis Semperi katsed saada purjuspäi pihta vanaindia pühatekstidele sümboliseerivad kodanikku või kunstnikku? Kuidagi endastmõistetavalt jõuame äratundmisele, et absoluutne korrektsus välistab uute sõnumite tootmise. Uudis pole lihtsalt võimalik viimseni lihvitud etikettide rituaalis.
Hääled
Rotermanni soolalaos
Marco Laimre kuraatorinäitus
Teoseid järgmistelt kunstnikelt: Melissa Gordon (UK), Jaan Toomik / Rainer Jancis, Eduard Wiiralt, Jasper Zoova, Leili Muuga, Marko Mäetamm, Oskar Kallis, Ene-Liis Semper, Ado Vabbe, Elin Kard, Elmar Kits / Evald Okas, Ki wa, Peeter Allik, Kaja Kärner, Jüri Arrak, Kadi Estland, Ülo Sooster.
