Soome mehed röökisid nalja ja vihaga
Kolmkümmend mustadesse ülikondadesse ning auto sisekummidest lõigatud lipsudesse riietunud meest, kes militaarselt üles-alla sahmleva ning vasturääkimist mittesalliva dirigendikepi juhtimisel organiseeritult karjuvad, pakuvad kontseptsioonina kahtlemata huvi, kuid ei enamat.
Lavatäis soomlasi, kellel pole ametliku versiooni kohaselt ilmselgelt midagi targemat teha kui kunstikavatsuslikult röökida, on parim näide pealtnäha sõgedate ideede peavoolustumisest, kui ainult aeg ja koht on õige.
Estonia kontserdisaal oli pealinna restoranid ligipääsmatuks muutnud valentinipäeva järgsel õhtupoolikul selleks ilmselgelt õige koht: rahvast priskelt täis saalis mahtus pearätikutesse mässitud rokkarite vahele hulgaliselt teenekaid muusikategelasi ning muidu igati austusväärses eas inimesi. Huutajate reputatsioon – nagu öeldakse – käib neist paar sammu eespool.
Huutajat laekuvad paljunäinud Estonia kontserdisaali püünele sama organiseeritult kui nad hetk hiljem üksteise võidu kisama hakkavad. Reeglipärane dissonants, mis jõuab stiilselt punetavate nägudega soome meeste kõige sügavamatest kõrisoppidest ootusärevusest esiotsa tardunud publikuni, on kahtlemata lõbus. Olgu see mõne lähinaabruses demokraatiat nautiva riigi hümn või „Pust vsegda budet solntse“ (Huutajate dirigendi ja looja Petri Sirviö puuingliskeelsed vaheteadustused aitavad neil pikkamööda eristumatuteks muutuvatel numbritel vahet teha), nalja on garanteeritult nabani. Ning naeravad kõik, välja arvatud nood surmtõsiste nägudega inimvõimete piiril oma häälepaelu ruunavad tumedates viigipükstes sellid. Esiteks on see ilmselt osa sõust.
Röökiv huumor
Teiseks on nad oma teravmeelseid seadeid juba sadu, kui mitte tuhandeid kordi kuulnud. Ning kolmandaks võib vabalt olla, et tegelikult on selles ühisröökimises nalja sama palju kui roodu peale karjuva komandöri sajatustes. Ehk siis mitte just eriti palju.
See kraam on mõningase proovimise korral erakordselt deep stuff. Isegi mõneti õõvastav, kui lubate. Silmad kinni ja hetkega passib soomlaste lõugamine “Excorsisti” järjekordse uusversiooni soundtrack‘iks. Aga ennekõike on Huutajat erakordselt musikaalne seltskond. Isegi siis, kui see ei ole nende kuulsuse kõige märgatavam osa. Selles karjumises on rokilikku Angst’i rohkem, kui on rokis viimase paarikümne aasta jooksul iialgi olnud.
Selles kriiskamises on harmooniat enam kui suuremas osas üksteise otsa laotud septakordides siinpool Atlandi ookeani. See on nagu eneseiroonias uppuv black metal, mis on lõppkokkuvõttes kordi kurjem kui enamik Norra metsade sügavustesse ehitatud majade keldrites tõsimeeli allkorruse vanamehe auks mörisevaid sataniste. Ja õigusega tunnevad end solvatuna kõik need maailma rahvad, kelle hümne Huutajat küll ruuporite, küll loomulike kisa-kruustangide vahel kaheksasse väänavad. Mitte sellepärast, et need muutuksid soomlaste jumalavallatus haardes kuidagi naeruväärseks. Aga ehmatavalt totalitaarseks küll.
Kontsert
Meeskoor Huutajat (Soome)
Dirigent: Petri Sirviö
•• Kavas: eri seaded meeskoorile
•• Estonia kontserdisaalis 15. veebruaril
