Film baseerub Väinö Linna samanimelisel autobiograafilisel romaanil ja on juba kolmas selle raamatu põhjal vändatud film. Uus „Tundmatu sõdur” on Soomes ülipopulaarseks kujunenud, ületades kõik varasemad kohalike filmide vaatajarekordid. „Meie filmil on olnud tohutu publikumenu, rohkem vaatajaid kui ühelgi teisel Soome filmil viimase 20 aasta jooksul. Võib öelda, et see film ja lugu on soomlastele oluline,” rõhutab režissöör Aku Louhimies.
Vasakult: Andrei Alen, Samuel Vauramo ja Aki Louhimies

Louhimiehe sõnul tuli film küll välja juubeliaastal, kuid „Tundmatu sõduri” uusversiooni plaan mõlkus tal mõtteis juba ligi kümme aastat. Filmis ohvitser Lammiot kehastav Samuel Vauramo sõnab, et uusversiooni oli vaja muu hulgas seetõttu, et lugu on mõneti unustuse hõlma vajunud. „Üles on kasvanud uus generatsioon, kellel ei ole selle raamatu ega looga mingit sidet. Aeg oli küps ka sellepärast, et filmitehnoloogia on varasema ajaga võrreldes (eelmised filmid tulid välja 1955 ja 1985 – toim) palju arenenud. Seda lugu saab nüüd võimalikult realistlikult edasi anda,” lausub Vauramo. Tema sõnul nähti filmi tehes eriefektide ja tehnilise poolega palju vaeva. „Noorem generatsioon on üles kasvanud rahvusvaheliste seriaalide ja filmidega. Nad ei vaata midagi, mis on kehvema kvaliteediga,” märgib Vauramo. Filmis reasõdur Rahikainenit mängiv Andrei Alen täiendab, et ajaga on muutunud ka loo jutustamise stiil ja tempo ning draama rõhuasetused. Uusversioon vastab rohkem sellele, mida oleme harjunud tänapäeva sõjafilmidest ootama.

Kohal oli kaks soomepoissi

On oluline, et „Tundmatu sõdur” põhineb päris kogemustel. „Film baseerub raamatul, mille kirjutas mees, kes oli ise seal, ja tegelased baseeruvad tema kamraadidel, kellega koos ta võitles. Ma loodan, et me ei suhtunud nende teekonda ja mälestustesse lugupidamatult. Aga näis, et neile (veteranidele – toim) läks film hinge,” ütleb Vauramo. Louhimiehe kinnitusel oli sama Eesti veteranidega. Eesti esilinastusel oli kohal kaks soomepoissi. „Ma arvan, et Soome on nad mingil määral unustanud. See on osa ka teie, eestlaste, ajaloost,” kinnitab režissöör.
Filmis langeb fookus suuresti ohvitseride ja reasõdurite, mitte soomlaste ja venelaste konfliktile. Venelased vaenlasena küll eksisteerivad, aga justkui kuskil kaugemal.

Teisalt toob Louhimies esile, et kuigi lugu baseerub ajaloolistel sündmustel, on see piisavalt universaalne, et kõik saaksid sellega suhestuda. „Sõda peetakse igal pool maailmas, nii et need tunded, kui pead kodu maha jätma, ootad kaasat koju tagasi ja kaotad kamraade, on universaalsed,” lausub ta.

Torkab silma, et filmis puudub konkreetne vaenlane. Erinevalt klassikalisest sõjafilmist ei ole loodud põhipahalase tegelaskuju, kellele peategelane pärast pikka ja kurnavat võitlust lõpuks otsa peale teeb. See toob suurema tähelepanu eri astme sõdurite konfliktile ja asetab hoopis nemad rindejoonele. „See muudab filmi ka universaalsemaks. See lugu ei ole ju tegelikult Nõukogude Liidust ega võitlusest selle vastu, vaid sõduritest, kes seal olid. Vaenlane ei ole oluline, kõik on sõja ohvrid,” ütleb Louhimies.
Näitlejad pidid leppima, et nende rollikäsitlust hakatakse varasematega võrdlema. Osa jäi truuks varasemale rollikäsitlusele, teised aga püüdsid oma tegelases esile tuua seni varju jäänud külgi.

„Tundmatu sõduri” näitlejatel tuli mängida olukordi, millesse nad pole päriselus sattunud. „Enamik meist on sõjaväes teeninud, aga see on ikkagi midagi muud kui sõttaminek. Pidime palju lugema, mida inimesed sõjas läbi elasid,” märgib Vauramo. Kohtuti ka militaarajaloolastega. „Oli väga huvitav oma tegelasse sukelduda. Sa teadsid, millal ta käis koolis, mida õppis ja mida valesti õppis. Minu tegelasele ohvitser Lammiole, kelle jaoks oli kõige olulisem distsipliin ja reeglite järgmine, õpetati näiteks, et metsas võitlemine ei ole oluline. Ohvitsere koolitati avatud väljadel sõdima, aga siis tuli sõda, mille lahingud toimusid peaasjalikult metsas. Ja siis pidid need, kes olid lapsepõlvest saadik metsas jooksnud ja jahti pidanud, järgima ohvitseride korraldusi, kellel polnud mingit metsakogemust. Kõik tavasõdurid olid selles vallas targemad kui ohvitserid ja see seadiski nad eos kokkupõrkekursile,” räägib Vauramo.

Režissöör lisab, et kohtuti ka hiljutiste sõdade veteranidega, inimestega, kes on sõdinud Jugoslaavias või Afganistanis. „Rääkisime nendega, mis tunne oli, kui keegi tulistas autot, milles sõitsid, kui nägid, et su sõber saab haavata. Me püüdsime filmis edasi anda, mis tunne see oleks, kui oleksime ise seal, kuidas me neis olukordades ennast tunneksime,” ütleb Louhimies.
Ligi seitse miljonit eurot maksma läinud sõjafilm tehti suuresti erarahastusega.

Filmis ohvitsere mänginud näitlejad pandi võtete ajal elama parematesse tingimustesse kui tavasõdurid, kes elasid telkides. Louhimiehe sõnul ei saa sõjaolukorda kunagi täpselt imiteerida, aga kui filmis sõpru kehastavad näitlejad elavad koos, suureneb nende sõprussuhe, mis lõpuks väljendub ka filmis. „Samuel oli oma villas, aga meie veetsime 55 päeva telgis. Ja ma ei olekski tahtnud seda muud moodi teha. Meil oli enne filmimist Soome sõjaväelastega viis militaarlaagrit, kus õppisime vanu relvi ja varustust kasutama,” ütleb Alen.

Kuigi „Tundmatu sõdur” on Soomes menukas olnud, ei suhtunud kõik soomlased filmi selle tegemise ajal positiivselt. Kõlas palju kriitikat ja arvamusi, et seda pole vaja, sest loost juba on kaks filmi. „Kriitika oli ka üldisem: milleks üldse rääkida sõjast, ajaloost? Ja kui rääkida ajaloost, siis miks naasta selle loo juurde, millest on juba filme ja lavastusi tehtud? Mõned arvasid ka, et see on nagu püha lehm, et esimene film, mis tehti 1950-ndatel, on ainus õige ja kõik muu on totaalselt vale,” sõnab Louhimies. Ent Vauramo toob esile, et mõned varem kritiseerinud kolumnistid ja ajakirjanikud on pärast filmi nägemist sõnad tagasi võtnud.

„Mulle tundub, et need ei räägi tegelikult Teisest maailmasõjast, vaid meie kaasajast."

Märgin, et mõneti mõistan kriitikat, sest Teisest maailmasõjast on tüütuseni filme vändatud. Filmitegijad vastavad, et neid filme tehakse, sest inimesed tunnevad endiselt selle vastu huvi. „Mulle tundub, et need ei räägi tegelikult Teisest maailmasõjast, vaid meie kaasajast. Teine maailmasõda on natuke omaette žanr,” ütleb režissöör. Tema sõnul on sõda lihtsalt taust, mis annab loole teise perspektiivi. „See on nagu „Troonide mäng” – sa võid igal hetkel peast ilma jääda. Ka „Troonide mäng” räägib ju tegelikult inimsuhetest, võimust, perekonnast ja armastusest, mitte sellest fantaasiamaailmast, kus lugu toimub. See on lihtsalt keskkond,” nendib Louhimies.

Vauramo sõnul võisid soomlased filmi pärast esiti kartlikud olla ka tundliku teema tõttu. „Me olime Teise maailmasõja ajal Natsi-Saksamaa liitlased ja mulle näib, et inimesed olid osalt mures, kuidas me seda filmis näitame,” ütleb näitleja. Režissöör Louhimies aga märgib, et sellest on juba nii palju aega möödas, et soomlased ei pea seda varjama ja sõda on võimalik näidata sellisena, nagu see oli.

Ka Eesti osalus

Tänapäeva vaataja on harjunud suurstuudiote megaeelarveliste sõjafilmidega, milleks Euroopas vahendeid tihti napib. Seetõttu kipuvad sõjafilmid ebarealistlikud ja vähem võimsad välja nägema, kui nende tegemiseks pole olnud Christopher Nolani „Dunkirki” eelarvet. „Tundmatu sõduri” eelarve oli seitse miljonit eurot, mis võib Eesti mõistes suurena tunduda, ent Louhimies ütleb, et see on „peaaegu mitte midagi”. Film on siiski hästi õnnestunud. Režissööri sõnul on summast olulisem see, mida sa selle eest saad ehk võttepäevade arv. „Meil oli üle 80 võttepäeva. See tagab teatud kvaliteedi. Sama raha eest saaks Eestis võib-olla teha 160 päeva ja Nolani filmis võib-olla viis päeva,” muigab Louhimies. Ta lisab, et üks mõneti päästev faktor oli see, et kujutatud sõdimine toimus metsas, kus – erinevalt „Dunkirkist” – ei ole vaja suurt tühja randa näitlejatega täita.

Filmimise juures oli üks oluline inimene Eesti steady-kaamera operaator Ants Martin Vahur, kelle panus filmi on tohutu.

Paljud stseenid, kus metsas madin käib, on filmitud korraga mitme kaameraga. „Jah, mõned action-stseenid vajasid palju ettevalmistust ning neid üha uuesti ja uuesti teha oleks liiga aeganõudev olnud. Filmimise juures oli üks oluline inimene Eesti steady-kaamera operaator Ants Martin Vahur, kelle panus filmi on tohutu. Ta on olnud ka kõigis mu viimastes filmides ja Dublinis tegime koos teleseriaali,” ütleb Louhimies.

„Tundmatu sõdur”
FILM

Soome, 2017

Režissöör: Aku Louhimies

Osatäitjad: Eero Aho, Aku Hirviniemi, Jussi Vatanen, Joonas Saartamo, Johannes Holopainen

Kinodes alates 8. juuni 2018

Artikkel ilmus originaalis 28.11.2018 Eesti Päevalehes.