Autor Oula Silvennoinen Rene Suurkaev

Soome noorema põlvkonna ajaloolane Oula Silvennoinen käsitleb raamatus „Salajased relvavennad” Saksamaa ja Soome suhete seni tundmata osa, Soome julgeoleku-politseiasutuste koostööd  oma Saksa ametikaaslastega aastatel 1933–1944. Autor toetub eeskätt Soome riigipolitsei arhiivile, mis avanes alles 1992. aastal, aga üldpildi saamiseks on ta teinud arhiiviuuringuid ka Saksamaal, Rootsis, Eestis ja mujal.

Vaadeldaval ajajärgul kehtis Saksamaal teatavasti Hitleri diktatuur ja Soomes demokraatlik riigikord. Saksamaa politsei jaotus kaheks: üldpolitsei ja eripolitsei. Üldpolitsei jagunes kolmeks eraldi osaks: korrapolitsei, julgeolekupolitsei ja halduspolitsei. Neist tuntuim on julgeolekupolitsei, mille üks haru oli salajane riigipolitsei, rohkem küll tuntud kurikuulsa lühendi Gestapo järgi.

Soome politsei ülesehitus oli mõistagi lihtsam. Selle ühe haruna tegutses keskjälituspolitsei, mis 1930. aastate lõpul reorganiseeriti riigipolitseiks. Just sel asutusel tekkis antikommunismi pinnal koostöö Saksa Gestapoga. Koostöö katkes ootamatult 1939. aasta sügisel pärast MRP sõlmimist ja seejärel jälgis Soome riigipolitsei mõnda aega ka teadaolevaid Saksamaa agente. Uus pööre toimus 1940. aasta kevadel, kui Talvesõja järel hakkasid soomlased kontakte taastama. Saksa ja NSV Liidu suhete halvenemise taustal avaldasid natsionaalsotsialistlikud politseinikud üha tugevamat survet, et „ametivennad muutuksid relvavendadeks”.

Koostöö uus etapp algas 1941. aasta suvel, kui Saksamaa alustas sõda NSV Liidu vastu. Juba varem jagas Soome riigipolitsei kahtlasi isikuid Inglise-meelseiks ja anglobolševikeks, sõja alguses aga läksid Soome julgeolekupolitseinikud rindepiirkonnas sakslaste alluvusse. Nii alustati üheskoos Nõukogude sõjavangide sortimist, et eraldada sealt poliitkomissarid, riigi- ja parteitöötajad, haritlased, juudid ja teised vaenulikud isikud. 1941. aasta juulis jõudis Põhja-Soome SS-Einsatzkommando, kes tegeles hukkamistega. Silvennoinen käsitleb igati detailselt Saksa julgeolekupolitsei head koostööd soomlastega 1942. aastal. Muu hulgas andis Soome novembris 27 tsiviilisikut üle Eestis tegutsevale Saksa julgeolekupolitseile. 

Pärast Stalingradi lahingut relvavendade suhted jahenesid ja Soome valitsus püüdis tugevdada oma kontrolli isepäise riigipolitsei üle. Esimene  tüli tekkis üldise töökohustuse ja Eesti leegioni eest Soome põgenenud eestlaste pärast. Sakslased nõudsid põgenike tagasisaatmist ja ähvardasid vastukaubaks teha takistusi ingerlaste naasmisele. Soomlased valisid venitamistaktika. 1943. aastal põgenes Soome kaudu Rootsi professor Ants Oras, kelle väljaandmist olid sakslased samuti nõudnud. Alles 1943. aasta novembrist andsid soomlased ametliku vastuse, nentides, et kaastunne hõimuvendade vastu on väga suur ja paljud põgenikud astuvad teenima Soome relvajõududesse, sestap ei tehta eestlastest põgenikele takistusi, välja arvatud kriminaalsed tegelased.

Tuul pöördub

1943. aasta lõpus vahetati riigipolitsei saksameelne juht välja ja olukord rinnetel muutus sakslastele aina ebasoodsamaks. 1944. aastal muutus relvavendade suhe ebalevaks. Täispööre tehti septembri algul, kui kogu riigipolitsei kamandati laupäeva õhtuks oma töökohtadele. Meestele teatati, et neil tuleb öösel arreteerida „Soomes praktiseeritud salajase tegevusega” seotud sakslased. See tähendas relvavendluse lõppu. Hilissügisel astus paar soomlasest politseinikku Lapimaal lõplikult sakslaste teenistusse ja hulk Soome politseitegelasi põgenes ähvardava ohu eest Rootsi ja sealt edasi mujale. Soome riigipolitsei saadeti laiali 1948. aastal. 

Silvennoinen on elukutseline ajaloolane ja just selle materjali põhjal kaitses ta doktoritöö. Julgeolekuasutuste tööst on teadupoolest vähe doktoritöid, pigem ilmub mitmesuguseid ja paraku väga sageli kaheldavaid kirjeldusi. Siin on aga korralik viiteaparatuur ja töö põhijäreldused on läbi vaieldud akadeemiliste reeglite põhjal. Loetavuse huvides on lisatud peatükid, mis räägivad Saksa ja Soome julgeolekuasutuste huviorbiiti sattunud inimeste saatusest.

Silvennoise raamat äratas Soomes üsna suurt tähelepanu. Nii küsis riigiteaduste doktor Jukka Tarkka oma arvustuses, kui palju teadis riigi poliitiline juhtkond Soome ja Saksa julge-olekupolitsei koostööst ja selle üksikasjadest. Formaalselt ei puutunud valitsus sellega kokku. Kuid riigipolitsei põhjas asuvad grupid ja kohalikud võimu-organid tegutsesid väikestes keskustes sedavõrd lähestikku, et nende vahel liikus piisavalt informatsiooni. Jukka Tarkka rõ-hutas, et poliitilisele politseile on igiomane pidada oma tegevust õilsate eesmärkide teenimiseks, eriti veel sõja ajal. Sellisel politseiorganisatsioonil on kombeks üksi otsustada, mida on rahvuslikes huvides kõige olulisem teha. Soome poliitilise politsei väärtushinnangutes oli võitlus kommunistidega ja hiljem natsikolleegide bürokraatlik abistamine tähtsamal kohal kui seaduslikkus.

Seevastu Hamburgi sõjaajaloo professor Bernd Wegner rõ-hutas oma arvustuses, et Soome ametiisikutel oli võimalik keelata Einsatzkommando tegevus. Seda ei tehtud ja nii langes erikomando ohvriks umbes 500 sõjavangi.

Teises maailmasõjas polnud Soome Saksamaa ametlik liitlane ega vasallriik. Soomel oli mitmes küsimuses oma hoiak, ent julgeolekuasutuste koostöös allus ta aastaid sakslastele. Autor arvab, et teatud perioodil ei saaanud kahe maa riigiasutuste vahelisest erivahekorrast juttugi olla: paljudest juhtudest leiab nii sõjakuriteo kui ka moraalse kuriteo tunnuseid.

„Salajased relvavennad. Soome ja Saksa julgeolekupolitsei koostöö 1933–1944”

Oula Silvennoinen

Olion 2009

Tõlkinud

Elle-Mall

Anupõld