Sõõrumaa avab homme galerii

Urmas Sõõrumaa ees­märgiks on tuua kunst kapi tagant välja ja näidata rahvale.

Varem või hiljem oma elu jooksul hakkavad ärimehed huvi tundma kunsti vastu ja soetama isiklikku kogu. Näiteid on palju, sest kui raha üle jääb, mis temaga ikka teha. Urmas Sõõrumaa alustas tennisega, aga üheksa aastat tagasi ostis ta varalahkunud sportlaste perede toetuseks korraldatud heategevuslikult oksjonilt esimesed maalid. Nüüd on tema kollektsioonis tuhande teose ümber.

Homme avatakse US Art Gallery näitus, kus on väljas 75 teost. Galerii asub nn Rotermanni väljaku ääres, mis on igati käidav koht südalinnas. Kollektsioon on  muljetavaldav, rääkimata selle väärtusest. Siin on baltisaksa kunstnike Eugen Gustav Dückeri, Gustav Adolf Hippiuse, Franz Karl Eduard Gebhardti jt töid. Haruldane on ka Gebhardti õpilase Tõnis Grenzsteini „Puhkehetkel pärastlõunal”. Grenzsteini esimene esinemine näitustel oli 1888. aastal koos vene ja baltisaksa kunstnikega.

Kunsti seinast seina

Galeriis välja pandud Paul Sepa „Amandus Adamsoni portree” on huvitav selle poolest, et skulptuur, mille juures ta askeldab, on marmorkujuna väljas Kumus, kuid algne kipsist variant on Sõõrumaa käes. Johannes Greenbergilt on näitleja Therese Masing-Raide portree, mille olemas­olust modell küll teadis, kuid oma silmaga ei ole näinud.

Järgnevad Tartu pallaslased ja Tallinna kunstnikud. Väljas on kaks Konrad Mäe maali. Eriti mahlakas on „Veneetsia”, mis kuulub tema kõrgperioodi. Mind on alati huvitanud, kust neid Mägesid ikka ja jälle välja ilmub. Ta ei elanud kaua ja tema produktsioon polnud üle mõistuse suur.

Elmar Kitselt on ilus lillebukett ja vitraažikavand. Kolm tööd on Eerik Haamerilt tema Rootsi perioodist. Näeme jällegi, kuidas eesti kunstnike looming emigratsioonis muutus. Võib-olla nii mõnigi, kes oleks Eestisse jäänud, teinuks sotsrealismi. Muide, realismi näeb näitusel palju – baltisaksa salonglikust realismist rahvusmütoloogilise realismini. Viimase üheks markantsemaks näiteks on August Janseni „Neli kuningat” ja Nikolai Kulli „Lahing rüütlitega”. Muidugi on Wiiraltit, neist haruldasem „Vagatsejad”. Wiiralt tegi üldse viis-kuus õlimaali. Keegi oli maali ostnud ühelt Pariisi oksjonilt ja keerulisi teid pidi on see nüüd jõudnud Sõõrumaa kätte.

Nagu näeme, on Sõõrumaa eelistused tõepoolest seinast seina. Esindatud on ka eesti kunstiajaloos marginaalseks peetud kunstnikud. Küsisin, miks ta uuemat kunsti ei kogu. Kas või Põldroosi, Subbit või Arrakut. Sõõrumaa ütles, et eks kõik kollektsionäärid ole alustanud baltisaksa ja Pallase maalidest. Ta peab ennast veel arenevaks kunstihuviliseks, ehk jõuab ta ka uuema kunstini. Sõõrumaa väitel on tema eesmärk tuua kunst kapi tagant välja ja näidata rahvale. Ta on mõelnud ka müügile – umbes nii, et pool ekspositsioonist on püsiekspositsioon, teine, vähem väärtuslikum, müügiks. Vaatamata lühikest aega kestnud kunstihuvile ilmutab Sõõrumaa häid teadmisi kunstiajaloost. Kui neist puudu jääb, konsulteerib ta kunstiteadlastega, nõu on andnud ka Kalev Kais.

US-galerii oma vana mööbliga sisustatud nurgakestega on väga õdus. Siin puudub paljudele teistele galeriidele omane valgete seinte steriilsus. Igati õn­nestunud projekt, kuid Sõõrumaa näeb vaimusilmas juba oma muuseumi.

Eragalerii näitab vanemat Eesti kunsti

US Art Gallery

Rotermanni kvartalis

•• Avanäitusel eksponeeritud: Peet Aren, Ann Audova, Eugen Gustav Dücker, Franz Gebhardt, Johannes Võerahansu, Eduard Wiiralt, Richard Uutmaa, Günter Reindorff, Richard Sagrits jpt

•• Publikule avatud reedest (galerii on lahti teisipäevast reedeni kella 11–19, laupäeval ja püha­päeval kella 11–18)

•• Sissepääs tasuta

•• Roseni 8, Tallinn