Soovin pidu lastele, mitte eestlusele
Tänu laste ja noorte tantsu- ja laulupeole on viimastel nädalatel räägitud palju eestlusest, traditsioonide hoidmisest, keele ja kultuuri säilitamisest, peojuhtidest-korraldajatest. Palju räägitakse ka kommunaalsetel teemadel, sest paneb pidu ju liikluse seisma ja autoga või bussiga sõitjad peavad oma tegevusplaanid ümber mõtlema. Ja see on ebamugav.
Kõige vähem aga – või vähemalt mulle tundub nii – räägitakse lastest ja noortest, väikestest inimestest, kes juba eelmisest sügisest saati või isegi varem on pidanud treenima tantse ja harjutama laule, kuigi oleksid ise selle aja võib-olla parema meelega pühendanud endale meelepärasematele asjadele, näiteks mängimisele.
Kuulun ka nende hulka, kes laulupeo suuruse ja individuaalsust summutava ideoloogia ees pigem tagasi põrkavad. Samal ajal olen tallinlasena tänavusest peost juba mitu puhku osa saanud. Küll mitte proove vaadates-kuulates, vaid nähes oma kodulähedases toidukaupluses, mis on koolilaste majutuspaiga lähedal, tunglemas väikseid rõõmsaid jõnglasi, kes ostavad kodunt kaasa saadud eurode eest endale pika päeva lõpuks meelehead. Neis lastes on nii palju lõbusust ja pulbitsevat energiat, et ma pole isegi pahane, kui neid seisab minu ees kassajärjekorras paarkümmend. Igaüks tahab osta ühe jäätise või krõpsupaki, sest neil pole heaks tujuks palju vaja.
Olen veendunud, et laste ja noorte laulupidu võikski iga viie aasta tagant olla aeg, kus me eestluse kõrval pöörame tähelepanu neile alles nii väikestele inimestele ning mõtleme ja räägime neist palju rohkem kui tavaliselt. Mõtleme, kuidas neid paremini kaitsta, kuidas neid paremini harida ja kuidas teha nii, et nad ei kaotaks seda rõõmu, mis on neil nüüd, sel nädalavahetusel, kui nad avatud südamel uue ja huvitava kogemusega silmitsi seisavad.