„Vahel ulatusid piletikassade järjekorrad Suur-Karja tänaval asunud Ararati poeni. Saalid olid pidevalt välja müüdud,” mäletab kino Sõprust 1974. aastast alates üle veerand sajandi juhtinud Ene Kask. 

Algul oli hoones kaks vaatesaali ja nende all esimesel korrusel kogu hoone laiune fuajee, millest pool oli ette nähtud kohvikule ja teises küljes asusid tooliread muusika kuulamiseks. „Meie kohvik oli väga hea, seda varustas restoran Gloria,” meenutab Kask.

1955. aastal valminud kino oligi midagi enamat kui filmide näitamise paik. Esimestel kümnenditel mängis õhtuti enne seanssi kümneliikmeline orkester, mida alguses juhatas ühtaegu Estonia teatri kirjandus- ja muusikaala juhatajana töötanud Nikolai Goldschmidt. Ka hiljem oli fuajees väike lava klaveriga, millel musitseeriti. Tihti mängiti filmimuusikat.

„Eesti oli Nõukogde Liidu jaoks ikkagi välismaa. Siia tuldi hea meelega ja kohtumisõhtutel on Sõrusest läbi käinud kogu Vene filmitegijate koorekiht: näitlejad Oleg Jankovski, Mihhail Bojarski, Elina Bõstritskaja, režissöör Andrei Kontšalovski ja veel väga paljud,” mäletab Kask. 

Hoonet hakkas 1950. aastal projekteerima arhitekt Friedrich Wendach. Temalt on pärit hoone põhimõtted: kumer väliskuju ja sammastik, 400 vaatajat mahutavad saalid, nende asend, fuajee ja treppide asukoht. Paraku küüditati Wendach peagi Siberisse. Töö võtsid üle arhitektid Peeter Tarvas ja August Volberg. Nende looming on ka hoone seintel olevad dolomiidist bareljeefid.

Kino avati 15. mail 1955 režissööride A. Ivanovi ja M. Šapiro Moskva ülikooli 200 aasta juubelit tähistava filmiga „Mihhail Lomonossov”. Tegemist oli uhket sajanditetagust kõrgklassielu kujutava linateosega, mis polnud otseselt poliitiline ja uue rikkalikult dekoreeritud kinohoonega hästi haakus. Filmis mängisid mitu tolleagset olulist Eesti näitlejat: Ants Eskola, Alfred Rebane, naispeaosa, Jelizaveta Lomonossova rollis Estonia operetisolist ja draamanäitleja Asta Vihandi.

Avalehele
69 Kommentaari
Loe veel: