Spordimaailma räige ahistaja sai amokki joosta, sest keegi ei takistanud. Tundub tuttav?
Kõne all olevad seksuaalse ahistamise juhtumid päädisid endise USA riistvõimlemise koondise ja Michigan State University arsti Larry Nassari 175 aastaks vangi mõistmisega. Põhjus: üle 150 naise ja tüdruku seksuaalne ahistamine. (Sel teemal on ekraanidele jõudnud ka HBO dokumentaalfilm „At the Heart of Gold: Inside the USA Gymnastics Scandal”.) Bonni Coheni ja Jon Shenki „Athlete A” ei paku niivõrd uut infot neile, kes on looga meedia kaudu juba tuttavad. Pigem annab see fookuse, mis aitab ahistamislugude mustreid ehk taas sammu võrra paremini mõista. Ja üksjagu muljet avaldavaid kaadreid spordiala välisest võlust.
Filmis jälgitakse Indianapolis Stari ajakirjanikke, kes uurisid Larry Nassari tegusid ja ahistamist varjata aidanud USA riistvõimlemise liidu juhte. Organisatsiooni tegevjuht Steve Penny oli Larry Nassarit puudutavate süüdistustega kursis, ent tegi kõik võimaliku, et neid varjata. USA seadused kohustanuks teda võime teavitama. Inimesi, kes teadsid, ent ei tegutsenud, oli veel.
Ohvrid ja nende vanemad saavad filmis mõistagi sõna, ent seksuaalse ahistamise juhtumeid mainitakse vaid nii palju, et vaataja jaoks oleks selge – neid ei saa ühelgi moel kaksipidi tõlgendada. Filmi tugevaim osa on taustsüsteemi välja joonistamine. Küsimus ei ole ainuüksi organisatsiooni ja rahavoogu säilitada tahtvates ülemustes, vaid ka USA noori atleete ümbritsenud spordikultuuris.
Vaimselt ja füüsiliselt vägivaldses keskkonnas tundus arst Larry Nassar ohvritele ainus sõbralik täiskasvanu.
Riistvõimlejate parimaks tippspordieaks peetakse 14.–15. eluaastat. Filmis viidatakse, et 1950- ja 1960-ndatel osalesid suurvõistlustel peamiselt täiskasvanud naised. See muutus pärast 1976. aasta olümpiamänge, kus kolm kuldmedalit võitis vaid 14-aastane rumeenlanna Nadia Comăneci. Edaspidi kujunes riistvõimlemisest tüdrukute, mitte naiste ala.
Filmis võetakse aega kirjeldamaks, kuidas esimesed artiklid Larry Nassari tegudest sündisid. Samamoodi on tausta avanud ajakirjanikud Megan Twohey ja Jodi Kantor (Harvey Weinsteini tegudest rääkivas) raamatus „She Said”. Paralleelidega jätkates: samal põhjusel on oluline ka Greete Lehepuu artikkel „Uurisin Estonia rahaprobleeme, paljastus hoopis muu: kuidas tegelikult sündis Aivar Mäe tegudest rääkiv lugu?”. Mitu aastat varem on Taavi Rõivase ahistamisjuhtumi põhjal sündinud loo tausta lahti kirjutanud Liisa Tagel artiklis „Rõivase loo telgitagused: kolm päeva põrgatamist, ei mingit selget vastust”.
Selline tausta selgitamine aitab mõista, et ainult vihjete või kellegi siirastesse silmadesse vaatamise põhjal uuriv ajakirjandus lugusid ei avalda. Nagu kirjutab Lehepuu: „See oleks ebamõistlik juriidiline ja majanduslik risk. Vale avaldanud leht kaevatakse ju kohtusse ja saab karistada. Rahaliselt ja maine kaotusega.” Kuid Larry Nassarit ja tema tegude varjamist uurinud ajakirjanikud selgitavad veel, kui oluline roll oli näiteks ka naistel, kes ei olnud nõus küll oma sõnu isegi anonüümselt trükki laskma, ent kelle lugude teadmine aitas kinnitada teiste naiste kirjeldusi.
Võib oletada, et ehk ei peatuta Nassari tegudel filmis pikalt ka sellepärast, et need on nii ilmselged. Ent kui vaadata reaktsioone kodumaistele ahistamisjuhtumitele, peab vist siiski kaks korda mõtlema. Ükskõik kui ilmselged juhtumid võivad vaatajast olenevalt muutuda mittemillekski. Taas paralleelidest: juba nädala jagu päevi oleme lugenud trükimeediast ja kuulnud raadiokanalitest, kuidas Estonias toimunust räägitakse kui ülemäärasest joviaalsusest, mille kadudes ootavad vaid sünged koridorid.
Oluline roll oli näiteks ka naistel, kes ei olnud nõus küll oma sõnu isegi anonüümselt trükki laskma, ent kelle lugude teadmine aitas kinnitada teiste naiste kirjeldusi.
On eraldi aruteluteema, millised naljad on või ei ole ülemusele kohased. Kirjeldatud juhtumid ei ole kaugeltki Nassari mõõtu (kellele, meenutagem, määrati ka 175-aastane vangistus). Ent Eesti Ekspressis on kirjeldatud juhtumeid nagu „Ta võttis dekolteest kinni, tõmbas kleidi kehast eemale ja vaatas ülalt alla kogu mu keha: rindu, kõhtu, reisi” ja „Ühel hetkel kõndis sisse Aivar, teretamise saatel viskas end oma kehaga minu peale risti, nagu tahtnuks mind kallistada. Lamasin kõhuli, ülakeha paljas, alakehal rätik”. Kui paljud lugejad tahaksid oma ülemuselt saada tunda sellist joviaalsust?
Tasub ikka ja jälle meenutada, et ahistamislugude üksikasjad ja vääriti käitumise aste on sageli küll erinevad, ent paljud tegude, varjamise, reageerimise või reageerimata jätmise mustrid korduvad. Kui teadvustatakse, kuidas mehhanismid toimivad, on neid võimalik vältida. Sel teemal tehtud dokumentaalfilmid on (kahjuks) endiselt asjakohased.
