Springsteen haarab Ameerika kultuurilise pärandi järele
Oletatavasti pole praegu kõige parem aeg lõhkemiseni pingul kaelalihastega “Born in the USA” röökimiseks, isegi tolle Bruce Springsteeni hümni kõiki poliitilisi ja tänapäeval ilmselt “ebaameerikalikena” kvalifitseeruvaid konnotatsioone arvesse võttes. 8. mai õhtul ta oma kuulsaima lauluni ei jõudnudki, ent Bossi päritolu ning selle sümboolne tähendus on praegu olulisemad kui kunagi varem. Ajad on tõepoolest erakordselt kehvad ning kuigi eurooplase kõrvadele kostab iga sellesisuline lalin oma tüütuseni kuuldud kaanonis juba piinlikkust tekitavalt, ei tea me asjade seisust tegelikult kuigi palju.
Vaatamata näilisele “päevapoliitikast üleolemisele” on Bruce Springsteen olnud alati erakordselt poliitiline figuur. Ning praegu – poliitilisuse absoluutses seniidis – haarab 57-aastane ikoon kõige tugevama relva, Ameerika kultuurilise pärandi järele. Mõne nädala eest ilmunud ja USA ajaloo tähendusrikkaima poliitilise protestilaulu “We Shall Overcome” järgi nime saanud albumil moondub Bruce Springsteen viimase 30 aasta briljantseimate lauluridade autorist interpreediks ning salvestab 13 Pete Seegeri poolt Ameerika kultuurilukku pressitud lugu. Nii mõnigi neist tänavanurga-, kiriku-, kõrtsi-, rentsli-, tsirkuse- ning salongilauludest on tubli 100 aastat vana. Londoni Hammersmith Apollos (kontserdipaigas, mis Springsteeni enda karjääri kujunemisel 1975. aastal ajaloolist osa etendas) mängib Boss peaaegu eranditult oma värske projekti materjali, tehes vaid mõned harvad hüpped eemale (“My City of Ruins”, “Pink Cadillac”).
Paaritunnine kontsert
Plaadiümbrise atmosfääri järgiv lavakujundus on sinakaid varje nukralt heitvate lühtrite valguses totaalselt vintage, ja nii on ka Hammersmith Apollot rõdu kõige kaugemate nurkadeni tihkelt mehitav publik. Need inimesed on ajakirja Word peatoimetaja Mark Elleni sõnu vägivaldselt eesti keelde väänates “juba natuke elamist teinud” ning seega Springsteeni muusikaajaloo loengu suhtes täpseks häälestatud kõrvadega.
Laval on 18 inimest ning ei ühtegi traditsioonilises mõttes elektrilist instrumenti. “O Mary Don’t You Weep” mustlasviiulite hoogsas melanhoolias startiv paaritunnine kontsert paneb legendaarse teatri konstruktsioonide vastupidavuse üles-alla hüppamisele juba esimestel minutitel proovile, kuid on nendesamade halbade aegade muusikalises illustreerimises pigem tumedates toonides kogemus. Folkmuusika klassika, mida Springsteen ja tema “projektipõhine” ning suuresti “professionaalsetest tänavamuusikutest” koosnev The Seeger Sessions Band mängib, kõlab peona katku ajal, mida need Pete Seegeri abil maailma teadvusesse jõudnud laulud ajalooliselt ju tegelikult ongi. Paraku pole – nagu Springsteen lauludevahelistes sõnavõttudes mainib – need 100 aasta jooksul palju muutunud. Ameerikat tabanud looduskatastroofide eest põgenevate inimeste jutustus “My Oklahoma Home” võib muusikaliselt ju retrona kosta, ent on hiljutise Katrina kaose valguses justkui eile õhtul kirjutatud.
Springsteen on mitmeid Seegeri projekti laule sõnaliselt kaasajastanud ning kuulsa “Mrs McGrathi” lõpusalm “All foreign wars I do proclaim, live on the blood and the mothers pain, I’d rather have my son as he used to be, than the King of America and his whole navy” resoneerib paar päeva varem New Laborile kohalikel valimistel selge signaali saatnud londonlaste huultelt unisoonis püünele tagasi. Springsteen korraldab Londonis aktsiooni “Oh deep in my heart – I do believe – We shall overcome some day” ning kui 1988. aastal 1500 kilomeetrit eemal aset leidnud “laulev revolutsioon” endalegi suure üllatusena neokonservatiivide kaitsva vihmavarju all päädis, siis see üritus igatseb sealt Ameerika kultuuriloo tipphetki taasluues minema pääseda.
