Priit Grepp

Valgetel suveöödel valitsenud buum on asendunud novembri alguse kaamosega. Seda kutsuvamalt aga säravad teatrite tuled.

Ruum teatrit täis

Minu viimase aja üheks elamuseks kujunes Theatrumi “Hamlet”, mida mängitakse Katariina kirikus. Seda julgeks soovitada kõigile, kes armastavad head, hingega tehtud näitlejateatrit. Lembit Petersoni lavastuse fookuses on näitlejate mäng, samas suhtub lavastaja suure pieteeditundega ka autoriteksti. Ja, kummaline küll, vana klassikaline lugu, tüütuseni kuuldud, vahepeal eesti teatreis ka tüütuseni leierdatud, hakkab selles lavastuses uuesti elule. Ei muutu igavaks. Ei lähe läilaks.

Selliste lugude puhul määrab muidugi palju, kes mängib peaosa. Marius Petersoni Hamlet mõjub usutavalt. Näib, et see roll on suutnud tungida tema näitlejaloomuse südamikku, haarab jälgima pikkade monoloogide massi. Tunnen siinkohal kaasa kriitikule, kes peaks püüdma kirjutada selle rolli portreed; on asju, mida pole võimalik kirjeldada. Hamlet on Hamlet on Hamlet. Ent Hamleti kõrval on huvitav vaadata ka teisi: Roman Baskini Claudiust, Aleksander Eelmaa Poloniust, Kaie Mihkelsoni Gertrudit, Maria Petersoni Opheliat. Ka Lembit Petersoni Isa Vaimuna. Lavakujunduse minimalistlikkus (must ruut valgel taustal) tõstab nende näitlejate mängu eriliselt esile. Katariina kiriku külmavõitu ruum saab mingil hetkel hea teatri energiat pilgeni täis.

Kummaline, aga Hamleti kuulus “Olla või mitte olla” kõlab ka teises lavastuses, VAT-Teatri “Kolumatsis”, vanemõde Katariina Laugu esituses. Hoopis midagi muud, hoopis teistsugune teater. Ja ometi hüva vaatamine seegi.

Hamleti monoloog on sisse võetud tänu unenägude motiivile: halva käitumise eest karistust kandvad lapsed ilmuvad painama täiskasvanute õudusunenägudesse. Inglismaalt imporditud trupi The Tiger Lillies loodud taskumuusikal põhineb enam kui 150 aastat tagasi loodud Heinrich Hoffmanni lasteraamatu “Der Struwwelpeter” tekstidel. Mäletate “Kolumatsi” Andres Ehini tõlkes? Too lugu poisist, kes nii kaua pöidlaid lutsis, kuni rätsep nad kääridega ära lõikas? Või tüdruk Liisi, kes ema äraolekul tikkudega mängima hakkas ja ära põles?

Kõik saavad surma

Selle põhjal loodud taskumuusikalis saab päris kõvasti nalja. Hoffmanni tekstide groteskne hullus on just paras pähkel VAT-Teatri poistele. Lavastuse tipphetkedeks kujunevad mesimummi ja koera, aga ka jänese ja jahimehe duett. Väga ilus on ka lõpustseen Lennartist, kes paha ilmaga rohelises õues jalutab ja tuuleloheks muutub.

Kahjuks on britid Hoffmanni teksti veelgi julmemaks mugandanud – kui raamatus jääb mõni laps ikka ellu, siis nüüd saavad surma kõik. Sünge lugu. Kolmapäevasel etendusel viibinud Goethe Instituudi juhi Mikko Fritze väike poeg hakkaski ühtäkki nutuhääli tegema. See muutis lavastuse sõnumi kraadi võrra kurvemaks, ehkki mõjus väga sobivalt.

Ja täna esietendub Linnahallis Georg Malviuse lavastatud muusikal “Oliver”. Jälle üks lavastus, mis lihtsalt tuleb ära näha. Nii see eluke on: kord külmetad Katariina kirikus, kord Tallinna Linnahallis.