Üle saali kaigub iidne laul ajast, kui kristlaste jumalal polnud asja ei üle Oderi ega ka kaugemale Rügenist. Foto: Kris Moor

Noblessneri tehase vana valukoda on mehelik koht. Omal ajal kaikusid siin haamrilöögid ja mürisesid tööpingid ning naistel siia asja polnud. Nende kiviseinte vahel valmisid allveelaevad, hallid kui havipurakad. Tsaari-Venemaa rühkis jõudsalt teistele tööstusriikidele järele. Õhust võis haista sõda, mis lõpetab kõik sõjad. Pealinna Peterburiga piirnevates provintsides hülgas soome-ugri tõugu maarahvas esiisade põlise eluviisi. Talutaredest koliti kitsastesse korteripugerikesse ja külarahvast sai agulirahvas.

103 aastat hiljem on Noblessneri valukoda endiselt mehelik koht, kuid nüüd kaigub siin hoopis trumm ja müriseb koor. Kohal on ka naised, eesotsas soomlannast runolaulja Ilona Korhoneniga. Nende kiviseinte vahel valmib „Sünnisõnad”, kollaažlik muusikaline mana helilooja Veljo Tormise teoste põhjal. Väike vaba Eesti tähistab punaste kätega ajaloo prügikasti ja unustusehõlma heidetud Tsaari-Venemaa tööstusrevolutsiooni tugipunktis oma suurkuju suurt sünnipäeva. Sajanditagusest agulirahvast on saanud riigirahvas. Mets, maa ja muusika – kõik on saanud meitele.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: