Vaade tribüünile oktoobrirevolutsiooni XXIII aastapäeva rongkäigu ajal. Vasakult: Balti sõjalaevastiku juhataja V. Tributs, V. Botškarjov, K. Säre, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees J. Lauristin, EK(b)P Keskkomitee teine sekretär N. Karotamm, J. Sauer. (1940) Foto: Rahvusarhiiv / O. Viikholm

Kümnendist 1940–1950 on meil väga palju kirjutatud. Paraku ammendati diskursuse kandvamad teemad juba enne taasiseseisvumist. Nimetatud kümnendil üheksa-aastasest tüdrukust üheksateistkümneseks kasvanud hilisema raadioajakirjaniku Ene Hioni raamat „Julm kümnend. 1940–1950 teismelise silmadega” on siiski värske, kaasakiskuv ja informatiivne. Eeskätt selle tõttu, et autori isa Viktor Hion oli kogu selle perioodi ENSV tervishoiu rahvakomissar/minister. (Väga pikk staaž selle äärmiselt heitliku kümnendi taustal!)

Elu teine kümnend on nagunii kõige põnevam, kirglikum ja meeldejäävam. Ning kui see satub nii pöörasele ajale, siis on selge, et igavad kohad raamatus puuduvad ja Nikolai Karotamme võrdlemine Nelson Eddyga on täiesti omal kohal. Lk 238: „Kümme kõige õrnemat ja kõige vapustavamat eluaastat on jäänud seljataha, aga just nende aastate vari jääb neid kummitama.” Lk 20 leidub kena väljend „super-aastakümme”.

Avalehele
205 Kommentaari
Loe veel: