Superkangelastele vahelduseks möllab ekraanil antikangelane Deadpool

Kenast printsist saab filmis koletis, kes hakkab pahalasi materdama supervõimete ja ropu huumoriga.

Film haarab juba algustiitritest, mis ei anna tavapäraselt edasi tegijate nimesid, vaid esitavad väiteid stiilis „filmis mängib kuum tibi”, „selle lavastaja on ülemakstud stuudio omand” ja „selle on kirjutanud geeniused”. Üldiselt võib viimasega nõustuda. Kuigi anti- ja paroodiafilmid ei ole uus nähtus, on „Deadpool” värskendav vaheldus superkangelaste filmidele, mis võtavad ennast liiga tõsiselt.

Deadpool on koomiksitegelane, kes (nagu ta ka ise filmis rõhutab) ei ole kangelane. Marveli koomiksi antikangelane Deadpool nägi ilmavalgust 1990-ndate alguses. Kinolinal sai tegelast Ryan Reynoldsi kehastuses näha filmis „X-Men Origins: Wolverine”. Nüüd on Deadpool kätte võidelnud oma filmi. Erinevalt Wolverine’i-filmist sarnaneb „Deadpooli” puhul karakter rohkem koomiksi originaaltegelasega. Tegemist on lobapidamatuse all kannatava ropu suuga naljavennaga, kelle iseärasus on fakt, et ta teadvustab iseenda fiktsionaalsust ja lõhub seega nn neljandat seina.