Surev loodus ja tärkav elu Hobusepea galeriis
Ruberi fotod on ühest iidsest, õõnsaks kasvanud puutümikast tema kodukandis ja selle sisse roninud inimestest. Inimesi on kaks, pisike tüdruk ja küps daam. Vaheldumisi piiluvad nad ekspositsioonis puuõõnest välja. Daam sihib rohkem taevasse, tirts aga objektiivi. Ja ongi kõik. Raagus oksad õhus, kuivanud puulehed maas. Kõle taevas, madal sügisene valgus. Ei mingit lugu ja seletust, hoopis olukord, mis ootab seda.
Maja Kuldnaisele
Ma ei tea kas sobib märkida, et puuõõne avaus meenutab vagiinat. Kui see juhtumisi peaks siivsaks osutuma, paigutuvad kaks peitunud peategelast sümboolsesse üska. Ja puu muutub paotuvaks kehaks kesk sügisest kadumeeleolu. Kindlasti on aga sünnis mainida, et näituse taga seisab Kristiina Ehini luuletus “Kuldnaine”, mis paneb südamele: “... ära ehita naist, parem tee talle maja, laastudest ja luigeluust, tee kõigest, mis sul on ja siis sae sisse sügavad aknad, et päike pääseks ligi ...” Selge, see näitus on pildi ja luuletuse kohtumine.
David Bate’i “Bungled memories” võiks eesti keelde astuda kui “äravussitud mälestused”. Ehkki inimest ta piltidel pole, leidub seal ometi, mida mäletada. Uhkes ja steriilses üksinduses triumfeerivad fotodel katki-läinud lauanõud, küünlajalad, kohvitassid, taldrikud.
Timmitud natüürmordid
Viis, kuidas neid meile esitletakse, meenutab ülesmukitud kadunukese viimset ilmutamist omastele enne haudalaskmist. Murdunud jalaga pokaali põhjast on tammisele lauaplaadile voolanud tilk veripunast veini, ometi ei haara me lapi ja kühvli järele, vaid jääme avanenud pilti imetlema. Just, Bate paneb murenenud detailidest kokku natüürmorte, lisab sidruniviilu siia ja läikiva lauanoa sinna ning paigutab kogu krempli väljatimmitud stuudiovalgusse.
Nüüd omandab tema üleastumine Ruberiga mingi ühise tämbri. Ruberi motiivideks on elu sureva sügise rüpes, Bate komponeerib naturet ja mortet dekoratiivseteks ikebanadeks.
