Tõnis Vint Foto: Kalju Suur

“Täna kell 12.10 lahkus meie keskelt Tõnis Vint,” teatas vend, kunstnik ja kirjanik Toomas Vint sotsiaalmeedia vahendusel.

Tõnis Vint sündis 22.04 1942. aastal. Ta lõpetas Tallinna 10. keskkooli ning 1967. aastal ERKI-is graafika eriala. Vint töötas Tallinnas reklaami ja raamatukujunduse alal ning aastatel 1974–1980 ajakirja Kultuur ja Elu kujundajana, seejärel vabakunstnikuna.

Ta oli kunstnikerühmituse ANK ’64 asutajaid ja suunajaid.

Tõnis Vindi 2012. aastal Kumus toimunud näitusel väljas olnud teoste reproduktsioonidest on kokku pandud raamat “Tõnis Vint ja tema esteetiline universum”.

Tõnis Vinti jääb mälestama abikaasa Eva Vint, graafikust õde Maara Vint ja kunstnikust ning kirjanikust vend Toomas Vint.

1970ndatest alates ümbritses Vint end õpilastega, saades terve geomeetrilis-sümbolistliku koolkonna ellukutsujaks eesti kunstis. Tema nõukogude perioodi loomingusse kuulub arvukalt kollaaže ja joonistusi, mis tegelevad kujundi märgiliste omaduste uurimisega.

Vint kasutas geomeetrilistele kujunditele taandatud pildiainest ning talle oli iseloomulik siduda geomeetrilisi vorme arhetüüpsete sümbolitega, kajastades oma napi, väga kontsentreeritud esitusviisi abil metafüüsilisi probleeme.

Tugevalt mõjustatud Ida müstilistest õpetustest, sealhulgas budistlikest ikoonimaalidest „tankadest”. Oma geomeetrilistele elementidele rajatud pildisüsteemi täiendas sageli juugendlike, stiliseeritud naisefiguuridega. Alates 1970. lõpust kasutas ka soome-ugri ornamentikat ja vöökirju. Pildiprogrammis oli tähtsal kohal stiilne musta fooni ja valge kujundipinna kontrast, vahel kasutas ka punast tooni. Vindi tühja pildipinna pingestavale mõjule tähelepanu pöörav käsitluslaad on tugevalt mõjustanud eesti raamatukujundust.

Kunstnike Liit järelehüüdes: Vint mõjutas tugevalt meie kunsti- ja raamatukujunduse traditsiooni

Tõnis Vint on loonud tuši- ja guašijoonistusi ning graafilise paljundustehnikana eelistanud litograafiat, viljelenud sümbolistliku laenguga figuratiivsed ja geomeetrilisi abstraktseid kompositsioone. Oma geomeetrilistele elementidele rajatud pildisüsteemi täiendas ta sageli juugendlike, stiliseeritud naisefiguuridega. Alates 1970. lõpust kasutas Vint loomingus ka soome-ugri ornamentikat ja vöökirju, tema kunstnikukäekirjas oli tähtsal kohal stiilne musta fooni ja valge kujundipinna kontrast. Tõnis Vindi tühja pildipinna pingestavale mõjule tähelepanu pöörav käsitluslaad on tugevalt mõjustanud eesti kunsti- ja raamatukujunduse traditsiooni.

Kunstniku ja kunstimõtlejana on Tõnis Vint olnud alati dialoogis nii kaasaegse kunsti kui ka vanemate (kunsti)traditsioonidega, muuhulgas eri kultuuride ornamendisüsteemide ja Idamaade filosoofia ja esteetikaga. Vindi loomingut on mõjutanud Carl Gustav Jungi analüütiline psühholoogia, Kaug-Ida kultuuripärandi uurimine ning eesti ja idamaade ornamendi võrdlev analüüs. Aastast 1972 juhendas Tõnis Vint kunstnike rühmitust Studio 22, saades geomeetrilis-sümbolistliku koolkonna ellukutsujaks eesti kunstis. Tema loomingulise ja teoreetilise tegevuse fookuses on järjepidevalt olnud visuaalsete kujutiste kontseptuaalne potentsiaal, piltide toimimine märkidena. Vint on seostanud geomeetrilistele vormidele taandatud pildiainest arhetüüpsete sümbolitega, kajastades oma napi, väga kontsentreeritud esitusviisi abil metafüüsilisi probleeme.

Tõnis Vindi tegevuse lahutamatuks osaks on olnud kõikvõimalike visuaalsete nähtuste kohta info kogumine ja selle tutvustamine nii publikatsioonides kui ka oma kodus toimunud loengutes. Tema mittehierarhiline lähenemine visuaalsetele objektidele
oli omas ajas ja kontekstis üsna uuenduslik. Kõnealusel perioodil oli see aktuaalseks muutumas lääne visuaalkultuuri uuringutes, kuid Vindi juhtumi teeb huvitavaks asjaolu, et tema lähtepunktiks oli kunstnik-uurija tegevus, mitte akadeemiline taust. Tõnis Vindi kodu on alates 1960. aastate lõpust olnud mitteametliku kunstielu oluliseks keskuseks, muutudes Eesti taasiseseisvumise järel alternatiivse kunstiteadmise üheks allikaks.