Laasiku toimetusesisene kaubamärk oli must ja poliitiliselt ebakorrektne huumorimeel, kusjuures nalja tegi ta tihti laasikulikult, sünge kulmukortsutuse saatel. Praegu, halvast uudisest lööduna ei suuda ma küll ühtegi nalja meelde tuletada, aga ilmselt ei saaks neid ka ära trükkida. Piisab kui öelda, et ehkki Laasiku nägu oli enamasti isikupäraselt morn, oli tegemist laheda ja sõbraliku kolleegiga. Erialateadmised olid muidugi sügavamad ja elukogemus mitmekesisem, aga muus osas ei torganud ülejäänud kollektiiviga võrreldes paarikümneaastane vanusevahe silma.